[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kaha1 kaha Jõe Hlj VNg IisR eP M T Plv Räp
I. 1. lusika, kulbi, piibu jms laiem õõnes osa vanast oli suure kahaga `piipusid Krj; kui vaŕs lusikal ää lähäb, siis jääb paĺlas kaha järele Kse; kula oli, järsk kõvera konksuga kaha, kellega tõstetse Var; vanasti olid suured kivi kahaga ja `vandusega piibud Tõs; Minu vanaisal oli kahe kahaga lusikas, pulmas käia, naĺla teha Amb; lusika kahaga suab pada `kaapida JMd; (torupilli) kahad on puust `treitud, kollakad karva viel. paremalle puale `külge jäävad nie kahad; sie vüö on kahade külge `kinni pandud Kad; suure kahaga lusikas Pil; piibu kaha `sissi `panti tubak Pst || oherdi raudosa õõnes lusikakujuline ots, iva – Khn Vän Tor
2. reha pea ehk pealispuu – Sa Muh rehe rehal on kaha lühem kut loo rehal Kär; Ma `raiusi omale ulga kaha puid `kuima. Saare kahad on tugevad Krj; Kaha puudeks oli `sitke kasetüü Pöi
3. labida laba, leht – L labida kaha täis `mulda Kse || (vanast labidast) labida kaha oo `nurkas. kaha oo kulun labidas Tõs
4. õnge kaha vasest plaadike õngenööri küljes konksu läheduses kalade juurdemeelitamiseks – Lai
Vrd kaba1, kahv1
II. 1. kahv, võrkkott peam kalade tõstmiseks ja vähipüügiks; vähinatt kahaga võtavad jääaugust jää `välja Iis; kahaga tõstetasse kala `välja; luobib kahaga kalad kas `saani vai `jäätuse `peale Trm; kaha on kellega kalu pü̬ü̬däväd. nagu pot́i aŕk. võrk nagu kaŕsi suupael. kahad oo vähjä ja kala pü̬ü̬gi jaoss; kahaga tõssetasse korejed `väĺjä `suismess; tü̬ü̬d tuleb `juure ku kahaga. nõnna paĺju Kod; vähil käisivad, siis iki kahad ja udilad Lai; kahaga luha pääld `võeti kalu, `lü̬ü̬di kalale `pääle; lättest `tuĺli `väŕske vesi, sinna kala tulliva nigu `õhku `ot́sma, sai kahaga `väĺlä `tõsta Ran; vähe kaha Võn; suuŕ kala mis rabõlõs, tu̬u̬ `võetas kahaga Räp Vrd kahv1
2. tihe tindinooda pära või mõrrakujulise püünise viimane sopp – Kod Ran mes `tińta `pü̬ü̬tässe, on kaha. ta nõnna `tihke nõõlaga kudotud, juśko terä kot́t Kod