[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

üks|luine ‹-se 4› ‹adj›
selline, milles ei ole v. mis ei paku vaheldust, samasugususest tingituna ilmetu ja igav, monotoonne. Põhja-Eesti maastik on võrdlemisi üksluine. Üksluine lage stepp. Üksluine tasandik, lavamaa. Töö vabrikus oli üksluine ja väsitav. Tuleb leida vaheldust üksluises tegevuses. Sündmustevaene ja üksluine on meie elu siin kolkas. Üksluised argipäevad. Igapäevane toit oli kehv ja üksluine 'ühekülgne'. Kõrvu kandus pillilugu, üksluine ja kurb. Vihma üksluine sabin uinutas peagi. Kostis öösorri üksluist võrinat. Mere üksluine hallus. *.. ka omapära muutub üksluiseks, kui teda igal sammul kohtad. R. Sirge.