Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud |
Leitud 2 sobivat artiklit.
tuhkur1 ‹-kru, -krut 2›
1. ‹adj› tuhakarva (peam. hobuse kohta). Tuhkur hobune, mära, täkk. Silitab koera tuhkrut karva. | bot (taimenimetustes). Tuhkur paju.
2. ‹s› tuhakarva hobune. Tõi oma noore tuhkru tallist välja.
tuhkur2 ‹-kru, -krut 2› ‹s›
1. zool kastan- kuni mustjaspruun, pika saleda keha ning kirju näoga kärplane, keda kasvatatakse ka karusloomana, tõhk (Mustela putorius). Tuhkruid küttima, kasvatama. Tuhkru haisunäärmed. Tuhkur käinud kanu murdmas.
2. selle looma karusnahk. Pehme, kohev tuhkur.
© Eesti Keele Instituut a-ü sõnastike koondleht veebiliides @ veebihaldur |