[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tibu ‹11› ‹s›

1. (udusulis) kanapoeg; põll kasvuealine noorlind varases vanusejärgus. Äsja koorunud, kahepäevane, nädalane tibu. Kana haudus tibud välja. Munadest koorusid tibud. Pesakond tibusid. Tibud kasvavad jõudsasti. Aianurgas siutsuvad kollased tibud. Tibud on oma pead kanaema tiiva alla pistnud. Hanel on rohekaskollased tibud. Tibusid loetakse sügisel (ütlus selle kohta, et tulemustest on vara rääkida, need selguvad hiljem). || ‹korduvana› (kanade, tibude kutsumiseks). „Tibu-tibu!” kutsus perenaine kanu. *Akna taga jalutas hallikirju kana. „Tibu, tibu, tibu!” kutsus Trull. M. Sillaots.
▷ Liitsõnad: faasani|tibu, hane|tibu, kalkuni|tibu, parditibu; kana|tibu, kukktibu; broiler|tibu, lihatibu.
2. kana. Tibud munevad hästi.
3. pajutibu. Vaasis olid tibudega oksad. *Tee ääres .. kasvas pajupõõsas. Okste küljes olid suured ja ilusad tibud. F. Jüssi.
4. tibuke (2. täh.). a. (hellitavalt, hrl. lapse kohta). Sa mu väike tibu! Tule, tibu, tädile sülle! b. (neiu kohta, ka üleolevalt v. irooniliselt). Võtame mõned tibud ja lähme pidu panema!