[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

takjas ‹-ja, -jat 2› ‹s›

1. kõrge suureleheline rohttaim, mille õied asetsevad kerajais haakuvais õisikuis (Arctium). Suur takjas. Rohetavad lopsakad takjad. Murdis takjalt laia kobrulehe. Nõgestesse ja takjatesse kasvanud aed. Poiss lõi kepiga takjate päid maha.
▷ Liitsõnad: villtakjas; jõgitakjas.
2. eelmise õisik, takjanupp. Tüdrukud loopisid üksteist takjatega. Tal on takjad juustes. Takjad takerdusid looma karvade külge. || piltl (kasut. võrdlustes kellegi v. millegi külge klammerdumise kohta). Laps rippus ema põlle küljes nagu takjas. Poisike oli hobuse turjal kui takjas. Tagaajajad püsisid tal nagu takjad kannul. Püüdsin saatjast lahti saada, aga see oli kui takjas küljes. Poiss on tüdrukul nagu takjas sabas. Naljakas nimi jäi talle takjana külge. Mees oli nagu takjas oma talu küljes kinni. Selle pere lapsed hoiavad nagu takjad kokku.