[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

selgus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. puhtus, millestki segamata olek (ka tajumisel). Sügisese õhu selgus ja läbipaistvus. Varase suvehommiku pilvitu selgus. Kiidab allikavee selgust. Õhtul kaotavad värvid oma selguse. Hääled kostsid haruldase selgusega. Treenitud mälu võib oma selguse säilitada kõrge vanaduseni. Äkki meenus aastate eest juhtunu ootamatu selgusega. *.. kätest võetud eilne vägi, / silmist selgus, jalust ramm. M. Raud.
2. arusaadavus, mõistetavus; kindlus, kindel arusaamine mingis asjas. Sõnastuse selgus. Taotleb oma loomingus sisu ja vormi klassikalist selgust. Selle luuletuse ilu peitub tema lihtsuses ja selguses. Selguse mõttes, huvides vältis kirjutises võõrsõnu. Nüüd on meil kindel selgus käes. Selles asjas tuleb selgus kätte saada. Olukorrast ei olnud täit selgust. Saime selgust asutuse tulevikuplaanidest. Tunnistajate ütlused tõid kohtuasjasse selgust. Põgus vestlus ei anna lõplikku selgust kandidaadi sobivuse kohta. Püüab igal võimalikul viisil asjasse selgust muretseda, saada. „Kuhu meid saadetakse?” nõuti selgust. Mõistsin raudse selgusega, et kõik oli olnud asjata. Ma pole veel selgusele jõudnud, kuidas edasi toimida. Püüame kõigepealt peamises selgusele jõuda, selgusele saada. Ta pole ikka veel selgusel, kas minna või mitte. Kogu asi oli veel sassis, selguseta.
▷ Liitsõnad: ebaselgus; mõtte|selgus, sisu|selgus, vormiselgus.
3. selge, normaalne mõistus, selge arusaamine. *Imestada saab ehk ainult seda, kui pentsikult hullus ja selgus minu õemehe meeles ja vaimus segi on segatud. J. Kross. *Sellest rängast hingemarust / kadus selgus tema arust, / igaveseks kahvatas.. M. Under.
▷ Liitsõnad: vaimuselgus.