[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

seelik ‹-u 2› ‹s›

1. alakeha kattev, vöö v. värvliga vöökohale kinnitatav hrl. naiste pealisrõivas; kleidi alaosa. Linane, villane, takune seelik. Lühike, pikk, maani seelik. Kitsas, lai, volditud, plisseeritud, sirge seelik. Triibuline, ruuduline, ühevärviline seelik. Traksidega, volangidega, lõhikuga seelik. Seelik kattis vaevu põlvi, ulatus poolde säärde. Paneb seeliku selga. Vana kulunud seelik seljas. Võtab seeliku seljast, laseb seeliku alla. Ostsin seeliku jao riiet. Vanasti kanti mitut seelikut üksteise peal. Ruudulist Šoti seelikut kannavad mehed. Kahiseva seelikuga, kahisevas seelikus tüdruk. Õmbles endale vestist ja seelikust koosneva komplekti. Kahara seelikuga kleit. *Sul pole julgust, sa poed tuppa eide selja taha, hoiad tema seelikust kinni! A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: brokaat|seelik, nahk|seelik, siid|seelik, sits(i)|seelik, teksa(s)seelik; alus|seelik, kostüümi|seelik, rahvariideseelik; balleti|seelik, kodu|seelik, kooli|seelik, peoseelik; klošš-|seelik, kott|seelik, maksi|seelik, mini|seelik, pihik|seelik, piht|seelik, plissee|seelik, põll|seelik, püks|seelik, toru|seelik, vaip|seelik, volt|seelik, ümbrikseelik.
2. kõnek naine. Poiss jahib seelikuid, jookseb iga seeliku järele. Märt näib olevat ühe seeliku õnge sattunud. Sinu mees küll teisi seelikuid ei vaata. *Plikad võisid temaga mistahes teha ja tema, kelle ees suuremadki vennikesed värisesid, laskis seelikutel teha, mis nad heaks arvasid. B. Kangro.