[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sünonüüm ‹-i 21› ‹s›

1. keel häälikuliselt erinev, aga tähenduselt samane v. väga lähedane keelend; ant. antonüüm. Absoluutsed, osalised sünonüümid. Leksikaalsed, grammatilised sünonüümid. „Kask” ja „kõiv”, „ligidal” ja „lähedal” on sünonüümid. Rohke sünonüümide kasutus rikastab stiili.
▷ Liitsõnad: osa|sünonüüm, stiili|sünonüüm, täissünonüüm.
2. piltl samane, identne mõiste. Jesuiit on saanud salakavaluse, silmakirjalikkuse ja reeturlikkuse sünonüümiks. *Edu ja õnn pole sünonüümid, nagu õnn ja rikkuski. V. Panso.