[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sõim ‹-e 22› ‹s›

1. piklik (jalgadel) kast, salv v. alus, millesse pannakse loomadele kuivsööt. Lehmade pulkadest esiküljega sõim asus seina ääres, ulatudes läbi kogu lauda. Lammastel oli sõimeks küljeli kaldu seina külge kinnitatud redel. Sõimed on heina, vikki täis pandud. Puistas lehmadele jõusööta sõime. Hobused krõmpsutasid sõimest kaeru. Kanad käisid sõime alla munele. Hobune näris kärsitult tühja sõime. Metsas seati üles sõimed kitsede talviseks söötmiseks. Jõulukaart sõimes magava Jeesuslapsega.
▷ Liitsõnad: hobuse|sõim, lamba|sõim, lehma|sõim, söödasõim.
2. lastesõim. Päevased, ööpäevased sõimed. Pidi oma lapse varakult sõime panema. Ta laps käib sõimes. Lähen last sõimest koju tooma.

sõim ‹-u 21› ‹s›
kellelegi suunatud (valjuhäälne) labaselt väljendatud halvustus. Ebatsensuurne, labane, mahlakas, ropp, rõve, toores, vänge, vali, vihane, äge sõim. Tal on sõim kerge tulema. Vastas sõimule sõimuga. Ei kavatse su sõimu kuulama jääda, taluda. Kõneleja võeti vastu avaliku sõimuga.