[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

räuskama ‹räusata 48›
lärmama, lõugama, käratsema; praalivalt kisama, õiendama vms. Räuskas kõva, rämeda, roostes häälega. Joodik räuskab ropult, valjusti, teistest üle. Praalis ja räuskas ähvardusi. Räuskab oma sidemetest tähtsate asjameestega. Vanamees räuskab lastega. Purjus peaga kippus, kukkus, pistis räuskama. Piduseltskond räuskas öö läbi. Kõrtsis joriseti, räusati ja praaliti. Purjus mehed sõimlesid ja räuskasid vastamisi. Räuskab mis ta räuskab, kallale ta ei kipu. Mis sa ilmaaegu, tühja asja pärast, tühja räuskad. Ootan, et teine end tühjaks räuskaks. Las nad räusata, mis mul sellest. „Lollpea!” räusati talle järele. „Tule lagedale, kui sa mees oled!” räusati. Hooples räusates, et ta veel neile santlaagritele näitab. Kaklejad räuskasid üksteise võidu, mis hirmus, nii et tänav kajas. Räuskav kisakõri, poiste kamp. Räägib räuskava häälega. Kõige räuskavamas toonis esines vastaskandidaat. Räuskavad röövtiirud. *Kui skandaalitseb mees, kutsutakse miilits, kui räuskab naine, püütakse tüli vaikselt summutada. R. Rimmel. | piltl. Trumm mürtsub, lõõtspill räuskab. Ajalehtede pealkirjad olid väga räuskavad. *Meri räuskas kui metsaline, tantsis tormiorkestri saatel põrgutantsu. R. Vellend.