[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

puuk ‹puugi 21› ‹s›

1. zool paljuliigiline ühtse kehaga nugiputukas, kes imeb kärsa abil loomade ja inimeste verd (Ixodes). Puugid on koera, mullika karvades. Siil peab oma nahal puuke üleval. Puuk on end sügavale nahasse imenud. Puugi pea jäi teda välja tõmmates sisse. Verd täis puuk. Nopib pluusilt puuke ja põletab nad ära. Puukidest nakatatud loomad. Puuk ehk puutäi. Poiss oli kui puuk teise küljes kinni. Ta on end puugina minu külge imenud. | piltl. *Tsaar oli ju puuk, kes elas töörahva turjal, jäle vereimeja.. E. Vetemaa.
▷ Liitsõnad: laane|puuk, mets|puuk, võsapuuk; meripuuk.
2. folkl kratt (1. täh.), pisuhänd. Peremees tegi, ehitas neljapäeva öösel endale puugi, käskis puugil vilja varastada. Puuk veab vara kokku, kannab raha koju. Asjad kaovad, vist käib puuk majas. Ütleb, et on lendavat puuki oma silmaga näinud. Puuk on vanakurjast. Kardab marduseid ja puuke. Tormas tuppa, näost punane kui puuk. *Ei tea, mis on kratt! Pisuhänd... Vedajas... Puuk... Tulihänd... A. Kaal. *.. aitasin Mürgile kulda hunnikusse ajada nagu mõni pisuhänd või puuk. A. Liives. | piltl (varga v. ahne inimese kohta). Videvikus nahistavad puugid majandi viljapuuaias. *Meil oli küla peale üks puuk .. ta ahmis aga kust sai maad juurde. O. Tooming.