[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

peamine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
põhiline, olulisim, tähtsaim. Peamine iseärasus, tunnus, oht, raskus, takistus. Peamist tähelepanu pööratakse karjakasvatusele. Tema peamine viga on pealiskaudsus. Meie kaotuse peamised põhjused olid.. Sealt kaudu kulgesid vanasti peamised kaubateed. Peamiseks liiklusvahendiks oli jalgratas. Räim on Läänemere peamisi püügikalu. Saan raha teenida ja mis peamine – maailma näha. Peamine noorukieas on ikkagi õppimine. Peamine tema elus oli laste eest hoolitsemine. Ei tohi unustada peamist – tööd. Tarvis on kokkuleppele jõuda peamises. Mis on sulle peamisem: kas hea palk või töö huvitavus?