[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

pealik ‹-u 2› ‹s›

1. valitud v. määratud juht (algselt suguharul, hiljem maleval). Hõimude, suguharude pealikud. Vana väärikas indiaanlaste pealik. Hunnide pealik Attila. Meremehed läksid saare pealiku jutule. Ülestõusnute pealikud kogunesid nõupidamiseks. || van väeüksuse juht, komandör. *.. kõik salk [sõdureid], pealik ees, rühib eelnähtava kivimaja poole.. Ansomardi. || aj mingi ala kohapealne ülem (näit. asehaldur). *Teda [= kuningat] asendas ning esindas siin pealik.., kes resideeris Toompea linnuses. R. Kenkmaa.
▷ Liitsõnad: hõimu|pealik, indiaani|pealik, neegri|pealik, suguharupealik; linna|pealik, sõja|pealik, väepealik.
2. (hrl. sõjaväestatud organisatsioonis:) üksuse ülem. Kaitseliidu pealikud. Tuletõrjeüksuse pealik. || (üldisemalt:) salga, rühma juht, selle peamees. Röövlite, röövlijõugu pealik. Salakaubavedajate organisatsiooni pealik. Poistekamba pealik. *Peagi pandi tähele uue seltsilise tublidust ja ta sai salga pealikuks. E. Past. || nlj juhtija, ülemus. *Ja peale peab pressima! Muidu ei saa midagi. Ministeerium kaugel, pealikud kõrgel.. R. Vellend.
▷ Liitsõnad: politsei|pealik, tuletõrjepealik; kamba|pealik, rühmapealik.