[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

pöid ‹pöia 22› ‹s›

1. ka anat kanna ja varvaste vaheline jala osa (metatarsus); labajalg (koos varvastega). Inimene toetub kogu pöiale. Mehel olid suured lamedate pöidadega jalad. Poiss kukkus ja nihestas pöia. Vesi ulatub üle pöia. Perenaine torkas kotad paljaste pöidade otsa. *.. peni püherdab tolmus, sügades selga, pöiad taeva poole. O. Luts.
▷ Liitsõnad: jalapöid.
2. labajalga kattev suka, soki v. saapa osa, laba. Kudumine on pooleli, sukk alles ilma pöiata. Tõmbas vildikute otsast lõigatud pöiad jalga.
3. ‹liitsõna järelosana› märgib pöiaviga
▷ Liitsõnad: kand|pöid, komp|pöid, lamp|pöid, nõgus|pöid, püstpöid.
4. rattaringi äärmine kaarjas osa, mida ühendavad rummuga kaks kodarat. Vankri(ratta), voki(ratta) pöiad. Puurib oherdiga pöidadesse, pöidadele kodaraauke. Jalgrattal on metallist pöid. Rattad koosnesid viiest pöiast, igal pöial kaks kodarat.
▷ Liitsõnad: rattapöid.