[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

mitmus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
keel grammatiline arv, mis väljendab seda, et kõnealuseid objekte on rohkem kui üks, pluural; ant. ainsus. Mitmuse nimetav ja omastav. i-mitmus ja de-mitmus. Mitmuse esimene isik. Enamik käändsõnu esineb kahes arvus: ainsuses ja mitmuses. | piltl. Direktorit kõneta alati mitmuses 'teietades'.