[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

möga ‹11› ‹s›

1. hlv segane, arusaamatu v. rumal, mõttetu jutt, jama, joba. Ära aja möga! Mis möga sa (suust välja) ajad! See pole möga, vaid sulatõsi. Purjus inimese möga! *.. [inimesed] tulid teatrit vaatama, aga näidati möga. L. Promet. *.. kõrtsist kostev kidakeelne möga .. andis sellest [= purjusolekust] tunnistust. E. Vilde. | ‹adjektiivselt›. Mis möga jutt see on?
2. hlv mögaja, möga ajaja. Oled üks igavene möga. *„Kuradi möga! Õpi enne kõnelema, siis tee – konkurenti,” õiendas Köster. L. Vaher.
3. kõnek puderjas v. körtjas mass, möks, mödi. See pole õige pasteet, vaid mingi möga! *.. Kusti katsus neid [= juukseid] näpuga. „Sa oled endale mingit möga pähe ajanud!” R. Vaidlo.