[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

mõru ‹11› ‹adj›

1. (hrl. vastandatuna magusale:) koirohu, sapi, võilille piimmahla jms. maitsega (v. kõrvalmaitsega); viha, kibe. Paljud ravimid on (maitselt) mõrud. Mõni kurk on otsast natuke mõru. Mõrusid seeni leotatakse ja kupatatakse. Leivakoorik oli mõruks kõrbenud. Mõru nagu sapp, tubakas. Joob mingisugust väga mõru ekstrakti. Suitsetamine teeb suu mõruks. Kas paned suhkrut ka või jood mõru 'magustamata' kohvi? Mulle maitseb mõru 'vähemagus' piimašokolaad. Mis suus mõru, see kõhus magus. Haigel oli mõru maitse suus. Viin tundus väga mõruna. Mul tekkis kahjutundest mõru klomp kurku. Mõru on haavakoor, veel mõrum kuninga leib. | (taimenimetustes). Mõru vahulill, jürilill, kirburohi, vesipipar.
▷ Liitsõnad: magus|mõru, sappmõru.
2. piltl kibestunud, kibe (hrl. 4. täh.) Tuju on paha ja meel mõru. See teeb, võtab meele mõruks. Kiuslik naaber tegi ta elu mõruks. Sellest on jäänud mõru mälestus. Mõlgutab mõrusid mõtteid. Mõru on mõelda, et kõik nii halvasti välja kukkus. Mõru tundmus, tunne hinges. Mõru naeratus näol. Mingi mõru toon hääles. Nägu läheb järjest mõrumaks. *Seal [= kodus] oleks raskus tundunud veelgi raskemana, meelepaha veelgi mõrumana. V. Uibopuu.

mõru pill, mõru pilli alla neelama vt pill [2]