[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

loru ‹11›

1. ‹s› laisk, ettevõtlikkuseta v. oskamatu, saamatu inimene. Poiss oli viimane loru, ei viitsinud õppida ega tööd teha. Ta on loru, kes ei saa millegagi hakkama. Tundus endalegi loruna, kes millekski ei kõlba. *Oh ma igavene loru, tegin enesele nelikümmend viis krooni külge! E. Kippel.
▷ Liitsõnad: koera|loru, poisiloru.
2. ‹adj› laisk v. oskamatu, saamatu. Loru mees, poiss, koer. Läheb iga päevaga lorumaks. *.. sest kirstu laudade vahele oli see va loru puusepp, näh, suured praod jätnud .. H. Angervaks.