[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

lõtv ‹lõdva 23› ‹adj›

1. kehalisest pingest vaba, jõuetu, vedel, lodev. Lõdvad treenimata lihased. Lõtv samm, lõdvad liigutused. Lõtv käesurve, haare, kehahoid. Unest lõtv laps. Päev otsa jala peal, pole aega end lõdvaks lasta. Teretas mind lõdva käega. Tuigub lõtvadel jalgadel. *Nad vaikisid kaua, Aili lõdvad sõrmed mehe rahututes kätes. A. Uustulnd.
2. mitte pingul, lotendama kippuv. Raugalikult lõtv nahk. Lõdvad põsed, huuled. Laseb ohjad, ratsmed, köidikud, sidemed, kingapaelad, lipsusõlme, püksirihma, vöö lõdvaks, lõdvale, lõdvemale. Ohjad on lõdval, hobune läheb omapead. Lõdva koega kampsun. Džempri kaelus on lõdvaks veninud.
3. nõrgalt ühendatud v. seotud, laialivalguv. Lõdva kompositsiooniga jutustus, romaan. Side üksikute peatükkide vahel on lõtv. Mu side kodukandiga kipub lõdvaks jääma.
4. liiga vaba, lodev. Lõdvad kombed, eluviisid.
▷ Liitsõnad: kombelõtv.
5. hrl van tahtejõuetu, pehme, järeleandlik. *Ta, lõtv mehike, oli ju ammugi harjunud nende kolme sõna kuulama. E. Vilde.

ohje lõdvaks ~ lõdvale laskma vt ohi