[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

lõks ‹interj adv›
annab edasi lõksatust, lõksumist. Uks läks lõks kinni. *.. ja jooja hiiglakõrisõlm tegi neelates: lõks, lõks. K. Rumor.

lõks1 ‹-u 21› ‹s›
lõksuv heli, lõksatus. Kuulsin ukselingi lõksu. *.. külmast lõid hambad suus lõksu. M. Sillaots.

lõks2 ‹-u 21› ‹s›

1. hrl. vedruga v. langeva uksega (lõksatusega kinnilangev) püünis (eriti näriliste püüdmiseks). Pekitükk meelitab hiire lõksu. Hiir, rott on lõksus. Lõks ei läinud, langenud kinni. Aidas on hiiri, tuleb lõksud üles seada, üles panna. Tuhkruid püüti raudade ja lõksudega. Nugis oli lõksu jäänud.
▷ Liitsõnad: hiire|lõks, karu|lõks, roti|lõks, tuhkrulõks; kast|lõks, puur|lõks, vedrulõks.
2. piltl kavalus, pettus v. osav manööver kellegi tabamiseks, ebasoodsasse v. ohtlikku olukorda meelitamiseks; olukord, paik, kust pole väljapääsu. Ära mine kohtumisele, see võib olla lõks. Vaenlane meelitati, langes, sattus lõksu. Ei see mees nii kergesti lõksu lähe. Metsatukk piirati ümber, karu oli lõksus. Uks keerati väljastpoolt lukku, olin lõksus. Ajahädas võib maletaja kergesti lõksu sattuda. Kiitus on rumalate lõks.
3. vedruga v. klambritaoline kinnitus- v. sulgemisvahend. Keti otsas on lõks, millega saab keti hobuse päitsete külge kinnitada. Võta kett lõksust lahti. Puukepil aeti üks ots lõhki, nõnda saadi lõks.
▷ Liitsõnad: juukse|lõks, ohja|lõks, pesulõks.