[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kuusk ‹kuuse 22› ‹s›

1. igihaljas tiheda koonusja võraga okaspuu (Picea, hrl. Picea abies). Harilik, torkav, kanada, Engelmanni kuusk. Kõrge, suur, põline, sihvakas, sirge, kidur kuusk. Metsa ääres kasvasid noored kuused. Kuuse otsas oli varesepesa. Kuuskede kohin. Olime kuuse all vihmavarjus. Pole peavarju, mine või metsa kuuse alla. Kedagi kuuse alla ajama, kihutama 'kedagi majast välja ajama, peavarjutuks tegema'. Kuuskedes sädistasid linnud. Raius kuuse maha. Kuusest pudenes okkaid. || jõulu-, näärikuusk. Kuuske ehtima. Kuusel süüdati küünlad.
▷ Liitsõnad: heki|kuusk, hõbe|kuusk, ilu|kuusk, laane|kuusk, põlis|kuusk, soo|kuusk, ussi|kuusk, vitskuusk; leinakuusk.
2. kuusepuit. Kuusest rehavarred. Kuusest valmistati puunõusid. Puuriidas olid kased, haavad ja kuused läbisegi.
3. esineb mõnes muus taimenimetuses. Saksamaa kuusk kõnek lehis.
▷ Liitsõnad: vesikuusk.