[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kuljus ‹-e 4› ‹s›
‹hrl. pl.› väike õõnes heliavadega metallkuul, milles lahtiselt asetsev metalli- v. luutükike rappumisel tekitab heli. Kuljuste helin, kõlin. Kuljused helisevad, tilisevad, kõlisevad. Täkul on kuljused kaelas. Kosja sõideti ikka kuljuste helinal, kuljustega. Lambale köideti kuljus kaela. Poel oli uksekellaks kuljus. Pruudi põlle ehtisid kuljused ja litrid. Narrimütsi kuljused. Kuljustega šamaanitrumm. *.. vaikses õhus saadab torisevat noorukibassi kuljusena helisev neiunaer. O. Kool. || ‹pl.› rahvapilli- v. lasteorkestri löökpill, mis koosneb seesugustest käepideme v. nahkrihma külge kinnitatud metallkuulidest
▷ Liitsõnad: hõbe|kuljus, vaskkuljus.