[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kiir ‹-e, -t 34› ‹s›

1. mingist valgusallikast, helendavast kehast lähtuv sirge valgusjoon. Teekäija otsis varju päikese põletavate kiirte eest. Kuu kahvatud kiired. Välisvalgusest ei tungi siia ükski kiir. Lihvitud kristall murrab kiiri. Helgiheitjate kiired valgustasid tumedat öötaevast. Autolaternate kiired pimestasid vastusõitjat. | piltl. *Ühtegi niisugust suurt silmapilku ei tulnud talle sellest [elust] meelde, mille kiired siiamaale oleks säranud. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: koidu|kiir, kuu|kiir, prožektori|kiir, päikese|kiir, valguskiir; lootus|kiir, rõõmukiir.
2. ‹hrl. pl.› füüs joon, mida mööda kiirgusväljas liigub kiirgusenergia. Ultravioletsed, infrapunased kiired. Kosmilised kiired. Radioaktiivne aine kiirgab mitut liiki kiiri.
▷ Liitsõnad: alfa|kiir, anood|kiir, beeta|kiir, elektron|kiir, gamma|kiir, kanal|kiir, katood|kiir, laseri|kiir, raadio|kiir, röntgeni|kiir, soojus|kiir, spektri|kiir, ultraviolettkiired; surmakiired.
3. mat mingist punktist lähtuv sirge. Punkt jagab sirge kaheks kiireks. || (üldisemalt:) mingist punktist lähtuv joon. Silmanurkadest ulatusid kortsukeste kiired oimudeni. Linnast suunduvad teed kiirtena igasse ilmakaarde.
▷ Liitsõnad: kujutamiskiir; säsikiir.
4. zool uime sirge niitjas tugiosa, uimekiir
5. ‹pl.› kõnek röntgenläbivalgustus; röntgeniaparaat. *Käisin arsti juures, andis saatekirja kiirte alla. Täna kiired remondis, sõida jälle tühja... M. Traat.

kiir ‹-u 21› ‹s›
rutt, tõtt; kiirustamine. Kiiruga pakitud kohver, tehtud töö. Kirjutasin kiiruga mõned read. Unustasin selle kiiruga ära. Poiss tormas suure, tulise kiiruga kooli. Tegutseti kibeda, palavikulise kiiruga. Põgenes säärase kiiruga, et ei saanud aega tagasigi vaadata. Ärasõiduga polnud enam mingit kiiru. *On sinul aga täna jaksu ja kiiru, ma ei jõua enam kuidagi sulle järele. A. Gailit. *Polla pistis jooksma tulisel kiirul, surmahirmus, jättes jänese ja kõik muu sinnapaika. F. Tuglas.