[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kida ‹11›

1. ‹s› väike kisk, terav konksuke. Õngekonksu, ahingu, harpuuni, okastraadi kidad. Kidadega nool. Mesilase astlal on kidad. | piltl. *Aga jutt oli õige visa siginema, sest kõigil kolmel oli oma kida keeles. M. Raud.
▷ Liitsõnad: keelekida.
2. ‹s› lõpus (kalal). Õngekonks jäi kalale kidadesse kinni.
3. ‹adj› jutus napisõnaline v. saamatu, kidakeelne. *.. ma pole kunagi eriti sõnakas mees olnud, – olen keelelt nõnda-ütelda kida ja meelelt aeglane. A. Jakobson.