[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

keskkond ‹-konna 22› ‹s›

1. füüs keem aine, milles toimub mingi protsess. Tahke, vedel keskkond. Happeline, leeliseline, neutraalne keskkond. Neelav, murdev keskkond. Õhk, vesi, jää või mingi muu keskkond. Üleminekul ühest keskkonnast teise valguskiired murduvad. Keskkonna takistus pendli võnkumisel.
▷ Liitsõnad: dispersiooni|keskkond, korrosiooni|keskkond, reaktsioonikeskkond.
2. biol eluta v. elusa looduse tegurite kogum, milles organism asub ja mis teda mõjustab. Looduslik, geograafiline, aineline keskkond. Keskkonna saastumine. Kahjulike tööstusjäätmete sattumine keskkonda. Kõrbetaimed on keskkonnaga hästi kohanenud.
▷ Liitsõnad: elu|keskkond, kasvu|keskkond, loodus|keskkond, toite|keskkond, väliskeskkond.
3. ümbrus, sotsiaalsed tingimused, milles inimene elab, miljöö. Sotsiaalne, väikekodanlik keskkond. Ta pärineb talupoeglikust keskkonnast. Lapse arengut pärssiv, soodustav keskkond. Autor tunneb hästi keskkonda, mida ta oma teostes kujutab.
▷ Liitsõnad: kasvu|keskkond, küla|keskkond, linna|keskkond, maa|keskkond, tööliskeskkond.