[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

katk1 ‹-u 21› ‹s›

1. mitme vormina esinev äge inimeste ja loomade epideemiline nakkushaigus (levinud eriti varasemail aegadel). Katku surema. Inimesi suri nälja ja katku kätte. Linnas puhkes, levis, möllas katk. Sõjad ja katk hävitasid suure osa rahvast. Küla oli tühi, nagu oleks katk üle käinud. Temast hoia nagu katkust eemale. Kardab teda nagu katku 'väga'. Veiste, sigade, koerte katk. Lindude katk. Siberi katk 'põrnataud, antraks'.
▷ Liitsõnad: kopsu|katk, kõhu|katk, muhk|katk, nahakatk; veise|katk, vähikatk.
2. piltl nuhtlus, õnnetus, häda; halb, kuri, tüütu inimene vms. Liikumisvaegus olevat meie sajandi katk. Seda katku veel siia õiendama tarvis! Pruun katk 'fašism'. Punane katk 'kommunistlik totalitarism'. Kui tuleb murd muile puile, siis tuleb katk ka kadakaile.
▷ Liitsõnad: viina|katk, õlikatk.

pidu katku ajal vt pidu [1]

katk2 ‹-u 21› ‹s›
murd mäda koht soos; kitsas tüma koht, sügav porilomp. *.. edasi saab ainult jalgsi, ühelt saarelt teise, läbi soode ja katkude, üle kraavide ja ojakese, kuni hakkab jälle roopaline tee, mida mööda mine või maailma otsa. A. H. Tammsaare.