[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kaotus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. kaotamine, minetamine, ilmajäämine; konkreetne minetus. Ajutine töövõime, teadvuse kaotus. Haav on väga paha: ähvardab parema jala kaotus. Teda ähvardab koha kaotus. Kodu kaotust ei korva miski. Vanematele oli ainukese tütre kaotus rängaks hoobiks. Eesti kunstnikkonda on tabanud valus kaotus. Materiaalsed kaotused. Tema kui võimeka spetsialisti mujale asumine oli tehasele suur kaotus. *Kodupaigast loobumine on üsna tihti tõsine psühholoogiline kaotus. J. Kangilaski. || ‹hrl. pl.› lahingus, sõjas rivist väljalöödud elavjõud ja sõjatehnika. Vaenlane kandis suuri kaotusi elavjõus ja tehnikas. Väeosa kaotused esimeses lahingus olid tühised. Vastane jätkas kaotustest hoolimata visa vastupanu. Kõrgustik vallutati väheste kaotustega. Rühmas on kaotusi: üks mees sai surma, kaks haavata.
▷ Liitsõnad: aja|kaotus, etturi|kaotus, materjali|kaotus, palli|kaotus, tempo|kaotus, vabaduse|kaotus, vigurikaotus; aru|kaotus, enese|kaotus, isu|kaotus, jõu|kaotus, kaalu|kaotus, mälu|kaotus, pea|kaotus, teadvuse|kaotus, töövõime|kaotus, verekaotus.
2. lüüasaamine, vastas(t)ele allajäämine (võitluses, võistluses); ant. võit. Eesti maleva kaotus Madisepäeva lahingus. Armee sai ühe kaotuse teise järel. Kaotus korvpallis, tennises, males. Mäng lõppes kaotusega. See variant viib kaotusele. „Kalev” sai vastaselt 0:2 kaotuse. Meie naiskonnal tuli vastu võtta esimene kaotus. Tal on turniiritabelis 1 võit, 3 viiki ja 7 kaotust. Kaardimängus tabasid teda aina kaotused. Oldi kaotuse äärel 'kaotamas', suudeti aga mäng siiski viigistada.
▷ Liitsõnad: loobumis|kaotus, punkti|kaotus, seljakaotus.