[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kajama ‹37›

1. kostma, kuulduma; (kaja tekitades) kõlama. Kajas tugev plahvatus. Kajasid lasud, paugud, käsklused, pillihelid. Kaugel kajasid kirikukellad. Võimsalt kajas laul, elaguhüüe. Tema hääl, naer kajab kaugele. Sammud kajasid tühjas ruumis valjult. Kajas karjaste huikeid. Avatud aknast kajas tantsumuusikat. „Seis! Kes seal on?” kajas valvuri hõige. *.. hääled kajavad neile nagu kaugelt, kaugelt metsa või mere tagant kõrvu. E. Vilde. | piltl. Ema hääles kajas varjatud kurbus, mure.
2. helidest, häältest täidetud olema; vastu kostma, vastu kõlama. Õhk kajas kajakate kisast. Külatänav kajas laiast jutuvadast. Toad kajasid laste kilgetest. Tisler kopsib, nii et maja kajab. Kangialune kajas kumedalt. *Lööge, sõbrad, laulud lahti, / pange metsad kajama. R. Parve.

tagasi kajama
(helide, häälte kohta:) vastu kajama. *..[kõlas] läbilõikav, ulguv, kiunuv hääl, mis ümberkaudseilt mägedelt kohutavalt ja jubedalt tagasi kajas. A. Sang (tlk).

vastu kajama
(kajana) vastu kostma; (kaja andes) vastu kõlama. Sammud kajasid võlvialuses valjusti vastu. Vasaralöögid kajasid männikust vastu. Koridorid, tühjad ruumid kajasid vastu. Mets kajas hüüetest vastu. Naeris nii, et tuba vastu kajas.