[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kaja ‹11› ‹s›

1. ka füüs peegeldunud heli, mis on kuuldav alghelist lahus; igasugune peegeldunud ja allika juurde tagasijõudnud heli- v. elektromagnetlaine. Mitmekordne, kauge kaja. Kajata ruum. Sammude, hüüete kaja. Huikele vastas kaja. *Mees köhis. Kaja veeres läbi poolpimeda kiriku, tõusis võlvide alla, kustus. E. Vetemaa.
2. hrv heli; kõla. *See oli nagu häiresireeni kaja, mis tegi rahutuks .. R. Sirge. *Oh, kui armas on su hääle kaja: / noorelgi on rõõm sind kuulata. K. E. Sööt.
3. mingi sündmuse, tundmuse vm. (hilisem) kajastumine; järelkaja. Esimesed kajad sõjasündmustest jõudsid ka väikelinna. Juhtunust oli isegi ajalehtedes kaja. Südames on kunagise õnne kaja. *.. sellest [lapsepõlvesõprusest] pole minusse kõige nõrgematki kaja järele jäänud. E. Vilde. || hrv valguse, värvide vms. nõrk kajastus. *Varakult poeti voodisse õhtul, kui loojangu värvide kaja veel võbises toakese seinalubjal .. V. Uibopuu.
▷ Liitsõnad: päeva|kaja, vastukaja.