[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

küünar|nukk [-nuki]

1. küünarluu ülemise otsa piirkond, küünarpea. Terav küünarnukk. Küünarnukk on marraskil. Küünarnukkideni üleskääritud käised. Küünarnukist kõverdatud käsi. Nõjatus küünarnukkidega lauale. Haige ajas end voodis küünarnukkidele, toetus lamades küünarnukile. Lõin, tonksasin, müksasin talle küünarnukiga ribide vahele. Pressis end küünarnukkidega teed tehes rahvasummast läbi. Püüdsin teda küünarnukist toetada. | piltl (väevõimuga teetegemise, trügimise sümbolina). Ta pääses elus edasi küünarnukkide varal. *„Nüüd otsustavad küünarnukid ja tutvused kõrgete isikutega,” rääkis ta. A. Kaal. || anat küünarluu ülemise otsa ülespoole suunatud jätke (olecranon). Küünarnuki murd.
2. vastav koht varrukal. Pintsaku, särgi küünarnukk. Kuue küünarnukk on kulunud, katki. Küünarnukkidele õmmeldi paigad peale.