[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kõrts ‹-i 21› ‹s›

1. endisaegne joogi- ja söögimaja, kooskäimiskoht, teeliste peatus- ja ööbimispaik. Kõrtsi pidama. Kõrtsi eeskamber, tagakamber. Laadalised söötsid ja puhkasid kõrtsi ees hobust. Mehed läksid kõrtsi, tulid kõrtsist, jõid kõrtsis pool toopi viina. Võttis mõisalt kõrtsi rendile. Öömajale jäädi kõrtsi. Kõrts kuradi kabel. || kõrtsis, kõrtsitoas olev rahvas. *Kõrts möirgas. „Pearu on sees!” hüüti mitmelt poolt. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kiriku|kõrts, küla|kõrts, maa|kõrts, mõisakõrts.
2. kõnek restoran, trahter, baar vm. joomakoht, sageli halvemat sorti joomakoht. Sadamas oli rohkesti meremeeste kõrtse. Prassis kõrtsides oma raha maha. Vanamees mujal ei seisagi kui kõrtsis 'joob kogu aja'. Peenemasse kõrtsi minekuks puudus raha. *..me istusime näitlejate kõrtsis, jõime veini ja sõime vähke.. M. Käbin (tlk).
▷ Liitsõnad: aguli|kõrts, sadama|kõrts, sala|kõrts, sopakõrts.