[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kõla1 ‹11› ‹s›

1. hääle, heli üldine värving. Häälel on mahe, meeldiv, tume, tuhm, puhas, terav, kalk, rabe kõla. Metalse kõlaga hääl. Poisi hääl kaotas kõla ja muutus kähisevaks sosinaks. Ilusa kõlaga kell. Vioolal on mõnevõrra pehmem kõla kui viiulil. Oli hakanud emakeelt võõra kõlaga rääkima. Kõlalt lähedased sõnad. *Kilk-kõlk! kilk-kõlk! mats-pots! mats-pots! Juba hakkavad löögid siin-seal oma heledat kõla kaotama.. E. Vilde. || piltl mulje, mõju, mida miski avaldab; toon, varjund, mis millestki läbi kostab. Sel nimel on kurjakuulutav, salapärane kõla. Jutustuses kirjeldatud sündmusel on tugev ühiskondlik kõla. Luuletuse elujaatav kõla. *Rööbiti naljaga tekkis Vilde toodangusse varakult ka satiirilist kõla. A. Palm.
▷ Liitsõnad: häälekõla; eba|kõla, vastukõla.
2. heli v. helide kogum. Sammude kõla. Varsti kuulsin karjakellade kõla. *Kõikide kirikute kellad laotasid oma pühalikku kõla undavate vabrikute koori sekka. M. Raud. *Pole kuulda ühtki kõla: / maailm magab rahu-und. J. Kärner.
▷ Liitsõnad: kolm|kõla, kooskõla.
3. kuuldus, kuulujutt. Varsti kogu ilm, terve küla kõla täis. Nojah, selline kõla meie pool ringi käib. Kõla juhtumist ulatus isegi naabervalda. *Tühi kõla – pole see Maslak elus ühtigi! O. Jõgi (tlk).

kõla2 ‹11› ‹s›
‹hrl. pl.› etn nelinurksetest lauakestest koosnev vöökudumisriist. Kõladega kootud vöö.