[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kärn ‹-a 22› ‹s›

1. kuivanud koe- v. haavaeritisest koorik vigastatud naha pinnal, korp. Haaval on kärn peal. Kratsis kärna pealt ära. Põrsal on kärnad seljas. Kärnad sügelevad, kihelevad. Kel janu, sel jalad, kel kärnad, sel küüned. || bot taimehaiguste (näit. kärntõve) puhul taimede välisosadel, mugulatel v. mujal esinev tume pragunenud muhuke v. laik
2. kõnek mats [-u]; obadus. *Ja teel Mõllatsi poole saime [sõjas] jõleda kärna. H. Susi.

kärn1 ‹-i 21› ‹s›
tehn terava kõva metallotsaga tööriist märksüvendite tegemiseks, märkel. Lööb vasaraga kärnile peale. || selle riistaga tehtud märksüvend. Detaili pinnal on kolm kerget kärni.

kärn2 ‹-i 21› ‹s›
tehn valuvormi osa valatisse õõne moodustamiseks v. selle pinna kujundamiseks

kärn3 ‹-i 21› ‹s›
kõnek tärn (õlakutel), kupp. *Kord on kord – ohvitseri teevad ohvitseriks pagunid, kärnid, kaarditasku ja lakknahast säärikud. R. Sirge.