[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

käärima1 ‹42›

1. (orgaaniliste ainete kohta:) bakterite, pärmiseente vm. toimel lagunema ja muunduma; käima. Õlu, vein, meski käärib. Mahl pandi käärima. Käärima minema. Keedis läks käärima. Vein kääris äädikaks. Suhkur käärib alkoholiks. Käärinud kasemahl. Kääriv muld, sõnnik. | piltl. *On, nagu oleksid käärimas kõik päevased mälestused, mõtted ning unistused, et selguda kurbuse helevalusaks viinaks. F. Tuglas.
2. piltl kehtiva olukorraga mitte rahul olema, protestima, rahulolematust avaldama. Rahvas, sõjavägi käärib. Terve maa, riik, linn kääris. Koolid, tehased käärivad. || (varjatult, salapäraselt) teoksil, toimumas olema. *Kas niimoodi nägidki rahutused välja? Et midagi oli käärimas, sellest räägiti kõrtsi juures ühtelugu. A. Beekman.
3. piltl tunglema, pulbitsema; üha tugevnema. Mehes käärib pahameel, tusk, vimm, vabaduseiha. Teade pani meeled käärima. Tema hinges kääris viha, hing kääris vihast. Kusti peas käärisid mitmesugused mõtted ja ideed. See kavatsus kääris temas juba ammu. *Villu kündis rahulikult edasi, nagu ei oleks midagi sündinud, aga ta seespool kääris ja kees. Juh. Liiv.

käärima2 ‹42›

1. lõnga enne kudumist (käärpuudele ajades) lõimeks korraldama. Kangast käärima.
2. (üles v. alla) keerama. Käiseid, varrukaid (üles) käärima. Käärib püksid põlvini, püksisääred kõrgele üles. Kääris pärast tööd särgikäised tagasi. *Lagipähe kääritud pikkade juustega gallialased kiskusid üksteise käest vesimeloneid.. A. Saareste (tlk).