[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

imelik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
silmatorkavalt ebaharilik, kummaline, iseäralik, veider; võõrastavalt erinev, isemoodi. Nad on imelikud inimesed. Imeliku välimusega, häälega mees. Loomaaias nähti imelikke elukaid. Ta on täna kuidagi imelik. Olid alles sel aastal imelikud ilmad! Imelik küll, lapsed ei kartnudki suurt mürinat. Ärkas öösel imeliku krabina peale. Mis imelikku juttu ta rääkis? Ema ei leia kogu loos midagi imelikku. Mõni asi võib tunduda siin imelikuna. Imelik igatsus täidab rinda. Alguses ehk on natuke imelik tunne, aga pärast harjub ära. Imelik küsimus äratas imelikke mõtteid. Imelikul kombel, viisil 'üllatuslikult, kõigi imestuseks'. *Imelik! Mineval aastal võttis põud, tänavu tüütab sadu. A. H. Tammsaare. || natuke napakas. *Koristajat ei pannud muidugi keegi tähele, sest teda peeti pisut imelikuks. A. Valton.