[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hiline ‹-se 4› ‹adj›
ant. varane
1. ajaliselt lõpule lähenev, möödumas olev. Hiline hommikutund, pärastlõuna, õhtu, kellaaeg. Hilise novembri pimedad õhtud. Istusime väljas hilise õhtutunnini, ööni. On hiline kevad – õieti võiks seda ka varasuveks pidada. Aeg on üsna, väga hiline, lähme magama. Hiline tund 'hrl. hilisõhtu v. -öö'. || hilja, hilisel kellaajal toimuv, esinev, tegutsev vms.; hilisõhtune, -öine. Hiline ülalolek, õhtusöök. Uksele koputas hiline teekäija. Kohtasin hiliseid jalutajaid. Hilised tänavad olid tühjad ja vaiksed. Käib kinos ainult hilisematel seanssidel.
2. pärast tavalist, kindlakskujunenud v. vajalikku aega saabuv, esinev v. toimuv; (ilmumisega) viibinud; hiljaks jäänud, hilinenud. Hiline õitseaeg, kevadkülv. Hilised hallad, öökülmad. Hiline armastus. Oleme täna väga hilised, kõik on juba kohal. Hilistele külalistele ei jätkunud enam toole. Vallo oli vanemate hiline laps. Toas pirisesid üksikud hilised sügiskärbsed. Kevad oli hilisem kui mullu. Informatsioon oli lünklik ja hiline. Varane vares pühib nokka, hiline lehvitab tiibu. || pärast teisi omasuguseid valmiv v. valminud, esinev, tehtav v. tehtud. Hiline ristik, kerahein, kartul. Hilised lilled, seened. Haiguse hilised tüsistused. *Aednik korjas hoolega ja ettevaatlikult puudelt kõige hilisemaid sügiseõunu. J. Mändmets.
3. hiljuti tekkinud, toimunud, esinenud vms. Hilised kivikalmed. Hiline laensõna. Suhteliselt hiline grammatiline kategooria. Selgus, et ehitis on üsna hiline. Veel hilises minevikus ei teatud, kui rikas on Sahara.
4. ‹komparatiivselt› hiljem ilmnev, saadud v. tekkinud; pärastine, edaspidine. Hilisemad tähelepanekud kinnitavad varasemaid andmeid. Käsikirja hilisem saatus on teadmata. Hilisemad kogemused õpetasid teda elu ja inimesi teisiti hindama. *Ringi tegevus kestis neli aastat ja sellest võttis osa ka hilisem folklorist A. H. Neus. A. Vinkel.