[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aare ‹aarde 18› ‹s›

1. (peidetud) väärisvara. Vaarao hauakambri aarded. Seiklusfilm aarete otsijaist. Mitmelt poolt on leitud Põhjasõja-aegseid aardeid. Aare koosnes peamiselt hõbemüntidest. Klaaskapis oli perekonna aare – vanaaegne lauahõbe ning kristallpokaalid.
▷ Liitsõnad: hõbe|aare, kuldaare.
2. piltl miski v. keegi väga väärtuslik, südamelähedane, eluliselt tähtis. Valgus, värske õhk, saastamata elukeskkond on hindamatud aarded. Emakeel on meie kalleim aare. Raamatukaante vahele on kätketud hindamatud aarded. Ta on väga kena tüdruk, tõeline aare.
▷ Liitsõnad: kunsti|aare, vaimuaare.