[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ajama ‹impers aetakse, aetud 37›

1. teat. suunas v. kuhugi liikuma sundima; (kuhugi) midagi tegema sundima; tagant kihutama, kannustama. Poisid aeti peolt minema. Inimesed aeti kodunt sõjapõgenikena rännuteele. Mõnda poissi peab lausa ajama kooli. Ta ei lasknud end ajada, läks ise. Ma ei lähe ajades ka enam sinna. Juba lapsena aeti ta karja, poisikesena tööle. Vaenlane aeti põgenema, pakku. Ema ajas tütre poodi leiva järele. Aja kari koju, lauta. Tuul ajas jää randa, pilved laiali. Torm oli laeva madalikule, karile ajanud. Paat jäi lainete ajada. Emajõgi oli ajanud oma veed kaugele üle kallaste. Küll me selle mõtte tal peast ajame. Igavus ajas tänavale lonkima. Mis häda sind ajas niimoodi talitama? Kes sind ajas teiste peale kaebama? Mure, hirm, teadmatus ajas kalurinaised randa paate ootama. Auahnusest aetud, lõhkus ta tööd teha. Häda ajab härja kaevu. Aja tühi asjale, karga ise kannule. Ega kutsumata võõrad ajamata ei lähe. *Ema ajas isa köstrile ütlema, et sedaviisi ometi ei tohi teha. O. Luts. *Kõrged pilved nagu hirmust aetud / üle maa ja mere lendavad .. L. Koidula. || juhtides lükkama; veo- v. sõiduvahendit, masinat vms. (aeglaselt) kuhugi vajalikku kohta juhtima; ohjadest juhtima. Ajasin jalgratast käekõrval, käru ees. Aja sõiduk ukse ette, koorem lakaluugi alla. Ajasin auto garaaži, garaažist õue, tagurpidi kõnniteele. Ta laskis end ratastoolil toast tuppa ajada. Poiss sai ohjad oma kätte ning tohtis hobust ajada. | (kehaosa kohta). Ajab käies üht külge, paremat õlga ees. || füüsilise jõuga kuhugi tõstma, panema, suruma, toppima, lükkama jne. Muld, kivid aeti auku. Vana kaev aeti täis. Teri aeti kottidesse. Praht ajage hunnikusse. Heinad aeti koormast lakka. Ärge rohkem puid enam ahju, tulle ajage. Siia tuleb kiil vahele ajada. Ta oli endale pinnu küüne alla ajanud. Silgud aeti vardasse. Uss aetakse õnge otsa. Kätt püksitaskusse ajama. Niiti nõela taha ajama. Laps ajab kõik suhu, mis kätte saab. Koer lastud maha ja aetud auku. Hobusele aeti rangid kaela. Proovi võtmiseks aeti sond makku. Ajasime pika redeli puu najale, katusele. Aita antenn püsti ajada. || rõivast, jalanõud vms. selga, jalga panema v. seljast, jalast võtma. Ajab särgi, pluusi, kleidi, seeliku, jaki, kuue, mantli, riided selga, seljast. Pükse, saapaid, säärikuid jalga ajama. Ajage kähku püksid jalast! Ajas puhta linase pesu ülle. Ta oli vana kasuka veel mantli peale ajanud. Ajab end ruttu riidesse.
2. end, oma keha v. mõnd kehaosa teat. suunas, kuhugipoole liigutama, teat. asendisse viima jne. End istukile, upakile, põlvili, püsti, jalule ajama. Ajab jalad harki, laiali, sirgu, sõrmed harali. Kartulivõtjail polnud aega selga sirgu ajada. Püüdsime kaela õieli ajades üle teiste näha. Ajasin pea selga, kuklasse. Ajab imestunult, ehmunult silmad suureks, pärani, pungi. Huuli torru, prunti ajama. Hobune ajas kõrvad kikki. Koer ajas hambad irevile ning karvad turri. Kana ajab suled kohevile. Lind ajas noka lahti. Täkk ajas end tagajalgadele püsti. *Tihnikus männidki sirgu end ajavad .. P. Haavaoks.
3. ‹ka impers.› mingit füsioloogilist protsessi v. psüühilist seisundit, tundmust, meeleolu jne. esile kutsuma. Rasvane toit ajab ta oksele, öökima. Külmavärinad käivad ning iiveldama ajab. Õlu ajab urineerima, kusele. Tolm ajab köhima, aevastama. Väsimus ajab haigutama. Aspiriin ajab higistama. Jooksmine ajas hingeldama, higiseks, naha märjaks, kuumaks, südame kloppima. Toidulõhnad ajasid suu vett jooksma. Jahutoidud ajavad inimese paksuks, rasva. Nii hirmus, et ajab kananaha ihule, juuksed püsti. Kiikumine ajab mõnel pea pööritama. See ajab lausa vihaseks, vihale, marru, raevu. Nii kurb lugu, et ajab pisarad silma, nutma. Ära aja naerma. Ähvardus ajas poistele hirmu nahka. Sõjajutud ajasid meeled ärevile. Poegade käitumine ajas ema meeleheitele. See ajab mul pea halliks. || paistetust, paiset, muhku, löövet jms. moodustist esile kutsuma. Ajas paise värvli alla. Sõrm ajas umbe. Mingisuguse muhu on ajanud jala peale. Ajas suure villi peopessa. Südamehaigetel ajab mõnikord jalad paistesse. Mesilase nõelamine ajas näo paistesse.
4. midagi v. kedagi mingisugusesse olukorda, seisundisse viima v. mingisuguseks muutma. Tööasjad, paberid tuleb joonde, jutti, korda ajada. Ajasite meie plaanid luhta, segi, nurja, nässu, mokka, asjad untsu. Tuul ajab juuksed sassi. Vesi aeti keema. Sulaks aetud tina. Sepp ajas raua tulipunaseks. Puupakk oli keskelt lõhki aetud. Vaadake, et te maja põlema ei aja. Firmat pankrotti, talu oksjoni alla ajama. Tuisk on kõik teed umbe ajanud. Ants püüdis meid Ainoga, mind ja Ainot tülli ajada. Ajasin mehed riidu. Ei või vahekordi teravaks ajada. Asjad on keeruliseks aetud. Viin on poisi hukka, raisku ajanud. Armukadedus ajas perekonna lõhki. Suur tükk ajab suu lõhki. *Üksikelamute rohkus ajab vahemaad pikaks .. R. Sirge.
5. endast (vooluna) välja saatma v. (osakestena) enda küljest eraldama. a. ‹ka impers.› endast (vooluna) eraldama v. välja saatma. Vabrikukorstnad ajavad paksu musta suitsu. Pliit ei tõmba, ajab suitsu kööki. Pott keeb ning ajab auru. Tukid ajavad vingu. Tänavapoolsetest akendest ajab tolmu tuppa. Õlu ajab vahtu. *Need olid keevad sooned, kust ajas vett kui allikast .. A. H. Tammsaare. b. (naha sarvkihti, selle osakesi v. mitmesuguseid marrasknaha moodustisi) uuenemise käigus eraldama. Jänestel veel karv ajamata. Rästikud, nastikud ajavad kesta. Päikesest põlenud käsivarred ajavad nahka. Põdrad ajavad sarvi. c. (muid juhte). Värvimata voodrilauad ajavad pinde. Kuused, männid ajavad okkaid.
6. kätte saada püüdes, ahistades v. otsides (jälgi, lõhna mööda kannul) järgnema. Koerad ajavad jänese jälgi, rebast, põtra. Ajujahil ühed ajavad, teised kütivad. Koer jookseb nuhkides metsa all, ajab erutatult lõhna, haisu. | piltl. Politseinikud ajavad kurjategija jälgi. || (näit. loetavat tekstirida näpuga järgides). Laps ajab lugemisel näpuga järge. Sõrm ajab tabeliridu.
7. rääkima, kõnelema, vestma (hrl. koos vastavasisulise objektiga); ka kõnek (eriti objektita kasutustes). Istusime kohvikus ja ajasime juttu. Kes selliseid lorajutte ajab? Ei saanud aru, kas ajas nalja või rääkis tõsiselt. Lori, rumalusi, loba, plära, jama, joba ajama. Ära aja udu(juttu)! Mis sa nüüd hullu ajad! Mis sa ajad – ei või olla! *.. aga tema ajab üksisõnu: armastus ja armastus! Nüüd on ometi sõna kätte saanud! O. Luts. || (visalt väites, argumenteerides) midagi erapoolikult tõendada püüdma (näit. süü, vastutuse veeretamiseks). Mis sa enda tegusid teiste süüks ajad? Poiss oli akna lõhkunud, kuid püüdis asja teiste kaela ajada. Puudujääki üritati noore müüja kraesse ajada. *Seepärast hakkas ta lapse ees salgama, .. hakkas valeks ajama, mida ta ise tõeks oli tunnistanud .. E. Vilde.
8. (mingit häält, heli, müra) tekitama. Laulujoru, vilet ajama. Kass hakkab kohe nurru ajama, kui silitad. Vabrik ajab vilet. Kõrvad ajavad pilli. || van (pasunat vm. pilli) puhuma. *Kuski pasunat ajas karjus .. J. Kärner. *Üks vanamees ajab vilepilli .. O. Kallas.
9. (hrl. hobusega ning kihutades) sõitma; jooksma, liduma, kiiresti minema. Hüppas sadulasse ja ajas otse üle põldude alevi poole. Ajas, mis hobune võttis. Ärge inimestele selga, otsa ajage! Tulid tuhatnelja võidu ajades. Hobused märjaks, vahule aetud. Nad olid täies lastis kalalaevaga karile ajanud. Ükski auto ei peatunud, kõik ajasid mööda. Kõik panid, pistsid ajama 'läksid kiiresti joostes ära'. Ma sain veel õigel ajal ajama. *Teised ajavad sõnnikuvankrites Mahtra poole, teel jalamehi peale võttes. E. Vilde.
10. korraldama, õiendama, millegagi tegelema. Mul on linnas asju ajada. Kes seda ekskursiooni asja nüüd ajab? Ajavad musta äri, sahkerdavad ja spekuleerivad. Rahumeelset välispoliitikat ajama. *Kelle kosje sa ajad? Ei mul veel mehelemineku mõtteid ole! H. Raudsepp.
11. mingit käitumisliini järgima; midagi taotlema. Jonni ajama. Mõlemad ajavad kangust, kumbki järele ei anna. Ajas naabritega kiusu. Alati ei saa oma tahtmist ajada. Mehed ajasid visalt oma joont. Ajab pärlitega uhkust. Oli tal tarvis uut autot osta ja uhkust ajada. Ära aja edevust! *.. kui maasikad valmivad, läheme aeda ja ajame maiust. A. Kitzberg. *Nad sellepärast nii kibedad, et ei saa enam toredust ajada ega mõnuleda! M. Metsanurk.
12. edasi liikudes, töötades mingit käiku, sihti, liini vms. rajama. Nööri järgi aetud sirged peenrad. Ebasümmeetriliselt aetud pargiteed. Läbi metsa tuli ajada siht. Ajab sirge kaare läbi põllu, üle heinamaa. Kartulivagusid ajama, lahti ajama. Ajab pressrauaga viigid pükstesse. Mutid on aias risti-rästi käike ajanud. Üraskite aetud käigud puidus. Koidest aetud vana kasukas.
13. ‹hrl. ühendverbi osana› õmmeldes kinnitama. Pükstele, kuuele lappi (peale) ajama. Varrukat külge, otsa ajama. *.. isegi oma laste pluuside ette ajas ta kuldsed sinelinööbid. L. Promet.
14. destilleerima, utma. Viina, puskarit, samagonni ajama. Kartulitest aetud piiritus. Tökatit aeti kasetohust, tõrva männist. Põlevkivist aetud õli. Osa kartuleist aeti viinaks.
15. (taimede kohta:) kasvatama, välja ajama. Puu ajab juured sügavale, kaugele, mulla pealmisse kihti. Vaarikad ajavad risoome, maasikad võsundeid. Õunapuud hakkavad õisi ajama. Kaktus on ajanud mitu õienuppu. | piltl. *Ning korraga tabas mind mõte, mis minus nähtavasti juba kaua juuri oli ajanud – abielu. R. Kaugver.
16. habet, juukseid raseerides v. masinaga lõigates eemaldama. Habet ajama. Lõug, kael habemenoaga puhtaks aetud. Noorsõduritel aeti pea paljaks.

haru ‹11› ‹s›

1. mingist tervikust hargnev suhteliselt iseseisev osa. Maantee vasak haru. Teerada lahkneb siin kahte harru, mitmeks haruks. Igaüks läks ise harru. Emajõgi suubub Peipsi järve kolme haruna. Soome-ugri keelkonna ugri haru. Linnupesa oli puu harude vahel. Kahvli, ankru, ahingu, harpuuni harud. Küünlajala harud. Nelja haruga hang. Sõnnikuhark oli peente teravate harudega. Püksid olid harude vahelt lõhki. || ‹hrl. pl.› kõnek jalg, reis. Seisab harud laiali. Tuiskas nii, et hanged olid harudeni. *Tartumaal kästakse seda, kes luupainajat tahab näha, end kummargile lasta ja läbi harude vaadata.. M. J. Eisen.
▷ Liitsõnad: kõrval|haru, külg|haru, lisa|haru, pea|haru, põhi|haru, välisharu; hangu|haru, hargi|haru, juure|haru, jõe|haru, nooda|haru, ohja|haru, oksa|haru, püksi|haru, raudtee|haru, sirkli|haru, sugu|haru, suudme|haru, tangi|haru, tee|haru, võraharu.
2. mingi tegevuspiirkonna, teadusala, organisatsiooni jne. eri osa. Kergetööstuse harud. Keeleteaduse, matemaatika harud. Psühhiaatria on arstiteaduse haru. Loomakasvatus on üks põllumajanduse tähtsamaid harusid.
▷ Liitsõnad: elatus|haru, eri|haru, kaubandus|haru, kunsti|haru, käsitöö|haru, loomakasvatus|haru, maaviljelus|haru, majandus|haru, rahvamajandus|haru, spordi|haru, taimekasvatus|haru, teadus|haru, teenindus|haru, tegevus|haru, tootmis|haru, tööstusharu; humanitaar|haru, klassika|haru, kommerts|haru, reaalharu.

koondama ‹37›

1. hajali-, laialiolekust, eri kohtadest ühte kohta kokku, ka teat. hulgaks koguma. Vägesid koondama. Kultuurivara koondati kõikjalt muuseumidesse ja raamatukogudesse. Tööstusettevõtted koondati pealinna. Kõigi relvade tuli koondati vaenlase tugipunktile. Kirjanik koondas ajakirjanduses ilmunud lühijutud kogumikuks. Lääts koondab valguskiiri. Emajõgi koondab endasse mitme jõe veed. Valikkogu koondab suurema osa autori loomingust. *Külma korral veel koondad kasukasiile ja pead vastu, aga kaua sa suudad sulatuulega sõdida. S. Ekbaum. || (abstraktsemalt:) keskendama. Mõtteid, tähelepanu, tahtejõudu koondama. Koondas kogu oma tahte eesmärgi saavutamisele. Kooondas võimu enda kätte. Kogu ürituse juhtimine koondati ühte keskusse. || teat. ühiseks kollektiiviks, organisatsiooniks vm. tervikuks liitma. Ajakiri koondas enda ümber kirjanikke, kunstnikke ja kultuuritegelasi. *..[aeg] oli kuivatanud sood ja koondanud soonikute ning metsatukkade vahelised põllulapid suuremateks lagendikkudeks. V. Saar. || teat. piiratuma ulatusega alale rajama, paigutama, asustama vms. Kloostri hooned on koondatud nelinurkse õue ümber.
2. töö-, ametikohtade arvu vähendama ning neil töötanud inimesi sellega seoses töölt vabastama. Osakonnas koondati kaks kohta. Firma koondas mitu ametnikku. Koondati esmajärjekorras kontoripersonali.
3. sisulise tihendamisega millegi mahtu, ulatust kärpima; kokku suruma. Artiklit tuleb mõningal määral koondada. Kirjanik on oma näidendis sündmustikku ajaliselt koondanud. *Kohandades Beckeri teost Eesti oludele, on Arvelius seda tunduvalt koondanud ning ümber töötanud.. A. Vinkel.
4. mat hulkliiget sarnaste üksliikmete liitmise teel lihtsustama

laiuselt ‹adv›
(< laiune). Seina äär oli kahe meetri laiuselt raamatuid täis laotud. Emajõgi ujutas luhad kuni kilomeetri laiuselt üle.

laiutama ‹37›

1. suurt laia (vajalikust v. normaalsest suuremat) ruumi v. ala enda alla võtma. a. (kellegi kohta). Istuge koomale, ärge laiutage. Laiutab oma pakkide ja kohvritega, võtab kogu pingi enda alla. Laiutab pingil nagu padaäss, padakonn. Mõnus oli üksi auto tagaistmel laiutada. Elame kolmekesi ühes toas, ei ole ruumiga laiutada. b. (millegi kohta). Umbrohi kipub aias laiutama. Ümberringi laiutab tume laas. Kevaditi Emajõgi laiutab ning ujutab luha üle. Kompostihunnikul laiutavad lopsaka kasvuga kõrvitsad. Väikeses toas laiutas ilmatu suur diivan. *Saeveskid teine teispool jaama / laoplatsidega laiutasid. K. Merilaas.
2. laiali ajama, laiali sirutama. Mees laiutas nõutult, arusaamatuses, kahetsusega käsi. Kukk laiutab tiibu. Hobune laiutas sõõrmeid ning korskas. Vähk laiutas sõrgu nagu kääre. Jõudsa kasvuga puu laiutab oksi. Paabulind laiutab saba nagu lehvikut. Maasikas laiutab oma võrseid naaberpeenardele. || laiali kandma, levitama. *Ta manab mõttes seda äraandlikku inimest, kes loo küla peale on laiutanud. L. Tigane. *Sina, vana, ära sellest poistele kõnele. Ja üldse – ära sellest väga palju laiuta. A. Jakobson.
3. suurustavalt, praalivalt käituma; pillama, priiskama. Laiutab oma oskuste, saavutuste, kasulike tutvustega. Mis ta laiutab ja praalib! Omasuguste ees ei maksaks tal laiutada. Laiutab kui konn mätta otsas. Peab joominguid ning laiutab raha(de)ga. Vaesemad inimesed ei saa toiduga laiutada. Üks koonerdab, teine laiutab. Laiutada sellise palgaga ei ole, aga ära elab.

lint ‹lindi 21› ‹s›

1. suhteliselt kitsas ja õhuke ning pikk ribajas moodustis v. kujund. a. teat. otstarbeks mõeldud riideriba, (laiem) pael. Tanu, madrusemütsi lindid. Roosad lindid juustes, patsides. Korravalvuritel oli lint ümber käise. Haridusminister lõikas lindi läbi ning avas uue koolimaja. Lindiga köidetud lillekimp. Valgete lintidega pärg. Iluvõimlemisel kasutatakse palli, linti jt. vahendeid. *Kui ma ärkasin, istus minu vastas leitnandipagunitega ohvitser, Georgi lint rinnas .. J. Lintrop. *Selle [= kaabuloti] hall vilt oli tolmust peaaegu kivistunud, lindil võis näha higisõõna. R. Sirge. b. kõnek (magnetofoni-, filmi-, perfolindi vm. ribaja toote kohta). Makk mängib, lint kerib ühelt kettalt teisele. Muusikat, kõnet lindile võtma 'lindistama'. Linti, lindile rääkima, laulma. Muusikat jooksvalt lindilt '(raadios:) vahepealse teadustuse v. kommentaarideta'. Barograafi lint. c. kõnek (kuulipildujalindi kohta). Kuulipilduja vaikis, lint oli läbi. *Ta tühjendas kuulipildujasse jäänud pooliku lindi esimese valanguga lõpuni .. H. Lepik (tlk). d. tekst jäme kohev esialgne heie. Lindimasin ühendab mitu linti ning venitab need ühtlaseks. e. (muu ribaja moodustise kohta). Taimed istutatakse ridadena või mitmest reast koosnevate lintidena. Ahven koeb marja pika lindina, mis kinnitub veetaimede külge. f. piltl. Teede hallid lindid põldude vahel. Keset luhta lookleb Emajõe sinine lint, Emajõgi sinise lindina. Kündev traktor läheb, vagude must lint järel. Ta elu oli hall argipäevade lint.
▷ Liitsõnad: au|lint, finiši|lint, käise|lint, leina|lint, ordeni|lint, palmiku|lint, patsi|lint, pulma|lint, pärja|lint, siidlint; filmi|lint, heli|lint, kirjutusmasina|lint, kleep|lint, kärbse|lint, magnetofoni|lint, maki|lint, mõõdu|lint, mõõte|lint, mütsi|lint, paber|lint, perfo|lint, telegraafi|lint, tihendus|lint, videolint; kuulipilduja|lint, padrunilint; jõe|lint, maantee|lint, suitsu|lint, teelint.
2. tehn lintkonveieri veovahend ning lastikandeelement. Transportööri lint jäi seisma. Heinapallid liiguvad linti mööda virna otsa. *Ma jälgin, kuidas roomav lint / alt üles kannab tõmmud kivid .. J. Sütiste. | piltl. Peolaua katmine läks nagu jooksval lindil 'kiiresti ja sujuvalt'.
▷ Liitsõnad: konveieri|lint, transportöörilint.
3. kõnek veolint, roomik. Tanki, traktori, buldooseri, ekskavaatori lindid. || linttraktor. *Kraksi [= traktoristi] lint seisab poe juures, aga mehi pole ollagi! E. Rannet.
▷ Liitsõnad: veolint.

mahtima ‹mahin 42›
mahti olema v. saama, jõudma; maldama, läbema. *Aviling ei mahtinud enam vastata, sest kambriuks lükati valla .. M. Raud. *.. kuuleb [Emajõgi] lehe kohinat ja linnu laulu, aga ei mahi kuskil aega viita, vaid lippab ühtepuhku edasi .. F. R. Kreutzwald.

poolmik ‹-miku, -mikku 30› ‹s›
üks kahest ühetaolisest poolest v. osast. Käsikivi ülemine, alumine poolmik. Telliskivi poolmikud. *Looduslikult jaotab linna kaheks suureks poolmikuks loodest kagusse voolav Emajõgi. A. Marksoo.

sisevee|tee
liikumistee sisevetel (hrl. mingi riigi piires). Laevatatavad siseveeteed. Peipsi järv ja Emajõgi moodustavad tähtsa siseveetee Eestis.

suplus|veekogu
veekogu, kus supeldakse, suplemiseks sobiv veekogu. Tartlaste kättesaadavaim suplusveekogu on Emajõgi.

tasandiku|jõgi
tasandikul voolav jõgi. Emajõgi on aeglane tasandikujõgi.

üheskoos ‹adv›

1. (rõhutavalt:) (mitmekesi, hulgakesi) koos. Hakati üheskoos koju minema. Seltsimajast mindi üheskoos kiigele. Käisime vahel üheskoos jalutamas. Lapsed mängisid, õppisid üheskoos. Oleme harjunud töötama üheskoos. Mõnus oli üheskoos istuda ja juttu puhuda. Võtkem veel üheskoos paar pitsi, laulgem veel üheskoos paar laulu. Õhtust sõi kogu pere üheskoos. Arutasime üheskoos ettepaneku läbi. Otsustati kahekesi üheskoos põgeneda. Elasid üheskoos nagu mees ja naine. Hoidkem kokku, üheskoos võidame kõik raskused. Tiit ja Pille tegid üheskoos tulevikuplaane. Väike Emajõgi kogub endasse mitme jõe veed ja viib need üheskoos Võrtsjärve.
2. samal ajal, ühtlasi. Kingitus kujutas endast kella ja käeehet üheskoos. *Toots oli lõvi ise ja kehastatud vahvus üheskoos. O. Luts.