[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

õhkama ‹õhata 48›

1. läbi suu sügavalt ja kuuldavalt välja hingama. a. ohkama (1. täh.) Õhkab murelikult, südame põhjast. Ei vastanud midagi, ainult õhkas korra. Õhkasime kergendatult: oht oli möödas. | piltl. *Oskar viskas paar kopatäit kuuma vett kerisele. Ahi õhkas kahinal .. H. Angervaks. b. hingeõhku kuuldavalt millegi peale puhuma. Õhkab aknale, noaterale hingeauru. Õhkas külmetavatele kätele hingeõhku. c. van (viimse hingetõmbe, suremise kohta). *.. külmal muldpõrandal ta õhkaski rinnust oma närtsinud eluvaimu .. V. Uibopuu. *.. õhkas oma tumestatud hinge viimaks higistades ja ahastades välja. E. Bornhöhe.
2. kurtma, kaeblema, ägama, ohkama (2. täh.); end tundeliselt, igatsevalt väljendama; millegi v. kellegi järele igatsema, millegi v. kellegi poole püüdlema. Naine õhkas oma rasket saatust. Õhkas raske elu üle. Õhati kehvade ilmade pärast. Tüdrukud õhkavad kodutööde ikke all. Kõik õhkasid kannatanule kaasa. „Olen päris sandiks jäänud!” õhkas vanamees. „Oh seda elukest,” õhkab memm. „Jumalale tänu!” õhkas naine. „Tahaksin olla su juures!” õhkab neid. Noormees õhkas tüdruku järele. Aastaid oldi vabaduse järele õhatud. Vaevatud inimesed õhkasid palves Issanda poole. Õhkavad sonetid. Parem ette vaadata kui pärast õhata. *Mõni õhkas, kui Märt viidi: kellele tema on paha teinud? V. Beekman.
3. hrv sosistama, peaaegu hääletult ütlema. *Noh, mulle võiksid ikka sõnakese kõrva õhata. E. Vilde. *Alandanud hääle peaaegu sosinaks, õhkas Meliita kuuma hingeõhuga näkku: „Minu ema ütles, et sinu ema elab armukest.” A. Kasemaa.
4. (soojust, külma, niiskust vms.) endast välja andma, levitama, kiirgama; õhkuma. Ahi, suvine asfalt õhkab kuumust, kuumusest. Sooja õhkav rannaliiv. Sügisene maa õhkas jahedust. Raba õhkab rõskust. Kivisein õhkas külma. Mets õhkab udu. Valgust õhkav ruum. | piltl. Suvemaastikust õhkas rahu. Ta näost õhkas heasoovlikkust. || hrv (lõhna levitamise kohta). Haigla õhkab karbooli.
5. hrv õhetama, punetama. *Aga see küsimine lõikas nii läbi Miina südame ja ajas ta paled õhkama .. J. V. Jannsen.

taga õhkama
kedagi v. midagi taga igatsema, taga kurtma. Õhkab taga endisi aegu, kadunud noorust.