[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

rõuk1 ‹rõugu 21› ‹s›
heina, vilja, põhu vms. koreda materjali kuivatamiseks tehtav sisetoestikuga kuhilas; hrl. redelrõuk. Katusjas, koonusjas, kaarjas rõuk. Seina moodi rõuku kutsutakse sarraks. Peremees paneb, tõstab, kannab vilja rõuku. Hein on parajalt kuiv rõuku viia, rõugust koormasse tõsta. Neil vedeleb ristik talv läbi põllul rõugus. Rõuke tegema. Ootame tuult, et rõugud läbi kuivaksid. Kuivad rõugud peab ära vedama. Poisid pugesid rõugu alla vihmavarju. *Seljandikkudele.. kerkis rõuke nagu seeni, küll ridamisi, küll hajuvil. R. Sirge. *Iga päev.. lisas nurmile pikki, mitmele redelipaarile tehtud rõuke. M. Raud. || kõnek muu materjali virn v. hunnik. Turbaid, mättaid rõuku panema. *Rõuk pabereid, palve- ja kaebekirju lebas ta lähedal laual. F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: heina|rõuk, herne|rõuk, kaera|rõuk, nisu|rõuk, odra|rõuk, põhu|rõuk, ristiku|rõuk, tõuvilja|rõuk, viljarõuk.

rõuk2 ‹rõugu 21› ‹s›
etn vankrikorvi püstne külgtugi. Rõuk toetab vankriredelit. *.. see [= vanker] jooksis viltu, rõuk käis rattale.. P. Vallak.