Hindi keelest Mathura
Mu meel, sa otsi üles
Kõikvõimsa lootospuhtad jalad.
Kõik, mis elab siin su ümber,
ühel päeval kohtab lõppu.
Mis kasu saab siis olla
palverändudest ja paastumisest,
mis kasu suremisest pühas Kašis?
See keha, mida nõnda kõrgelt hindad,
pole rohkem väärt kui peotäis tolmu.
See elu siin ei ole enamat kui täringumäng,
mis lõppeb videvikul.
Miks paned selga loobunu
ookrivärvi kangad?
Su meel on see, mis ohje vajab –
juhul, kui sa ei soovi tulla tagasi
siia kurvastust täis ilma.
Oh, Giradhara, ma olen sinu ori.
Oh, mu tumepõskne Jumal, tule,
tule nüüd, see maailm soonib kui köis mu kaela ümber.
Lõika silmus läbi,
vabasta mind.
Ainult sellele, kes armastand,
on arusaadav armastuse valu.
On edupäevil palju neid, kes otsivad su seltsi,
kuid kurbuses on iga inimene ikka üksi.
Armastuse kannatus on kohutav kui haav,
mida väliselt ei olegi ehk näha,
kuid mis ometigi tuikab,
kõrvetabki
üle kogu keha –
see piinab sisemas!
Mu kallimaks on Giradhara –
nii ütleb Mira. "Ma talle olen ohverdanud
kogu oma elu."
Vihmaaeg on teel,
mu sõber,
ülendades meelt.
Kas kuulsin õieti,
sa ütlesid:
vihmaaeg – mu kallim tuleb!
Oh, rõõm,
mis rõõm on see!
Sinist,
musta värvi pilved kuhjuvad
ja pikne sähvib
taeva üle;
piisakesed laskuvad
kergelt ja heledalt,
õrn tuul puhub
südameisse joovastust.
Üle
pika aja
mu Jumal,
armastatu Giradhara on jälle kodus.
Tulge nüüd, mu sõbrad, tulge!
Lähme tervitame teda
lauludega.
Kallim, tule,
ja näita mulle end –
ilma Sinuta ma olen
lootos ilma veeta,
olen öine taevalaotus ilma Kuuta.
Ööd, päevad
kondan rahutult,
lahusseisu pind
südamesse seatud.
Kurbus on mind nõelanud,
süüa ma ei suuda.
Öö möödub – und
ei tule – öö mind ei muuda.
Sõnad?
Ah saaksid sõnad selgitada
valu,
mis maetud sügav... sügavale?
Tule nüüd, mu arm,
vaid Sina suudad
kustutada tule,
mis põletamas mind.
Sa näed ju südameid –
miks piinad mind?
Mul igatsus.
Ma Sinu teenriks
elust ellu
haaran kinni Sinu
jalust.
Sulgudes unne
mu silmad kohtavad mu kallimat.
Kui avanevad,
kaotavad ta.
Teised naised jäävad armastusest ilma
magades.
Mind tabab ala sama saatus
siis, kui olen ärkvel.
Oh Sa mu kaunis tumepõskne isand, palun Sind,
nüüd tule koju!
Ainult Sina oled mulle õnn.
Ära jäta mind
ootama.
Piisas vähem kui hetkest –
mu arm, juba olid mu silmade kütkeis, vangis.
Nüüd kuulen käo kukkumist igal ööl,
leban võimetuna ja pole und.
Kõik kaunid rõivad,
imelised ehted
hülgasin.
Su armastus on ainus,
mida ihkan.
Su sädelev ja kiirgav turban
ja armuväärseim pale
lummavad mind,
erutavad;
vaatan, vaatan...
Just Sinu pärast
jätsin maha
vanemad ja pojad, lähedased.
Sinu armastusest sai
mu ainus vara.
Oh, arm, Sa oled
süda, Sa oled hing.
Kuis saakski kala kuival
ellu jääda! Ning
ma olen abielus Sinuga,
mu Giradhara.
Oo, Jumal, kallim, on Sulle
seatud armastuse säng.
Vahel tuled, vahel...
Rohkem püsid eemal.
On selline mu saatus,
on selline mu äng...
Kallis! Mida saaksin öelda...?
Kummalised on saatuse teed:
Jumal andis hirvele suured, avalad silmad,
kuid seadis ta varjuma
metsasügavustesse,
et ta ilu jääks peitu.
Kavala, kalu roodava haigru
lõi ta siravalt valgeks,
mahehäälse käo aga mustemaks
kui öö!
Ta lõi jõevee mageda
ja merevee täis soola,
Ta tegi rumalpeadest kuningad
ja targad kerjavad neilt, ukselt
uksele.
Kas pole see kummaline,
et Jumal külvab raskust
iga oma pühendunu peale?
Ta proovib nende usu
pidavust.
sisu