Hollandi keelest Mati Sirkel
INTERVJUU
Miski koputab mu uksele.
Ennäe, see ju noor luuletaja,
– ma tunnen ta hambaist ära –,
kes kunagi laulis kiitust mu allitereerivaile värssidele
ja sealtpeale – o familiarity! – on mind lehes
korrapäraselt kannast näksanud.
Ma palun ta sisse.
Ta ütleb, et elab kirjandusõhtutest
ja aeg-ajalt mõni intervjuu.
Ta naine on enamasti elust tüdind, kuid truu.
Ma aitan tal kuue seljast.
Ma kallan talle klaasikese.
Et ta mind lehes sihikule võttis,
ütleb ta, see on kibe, see on kole,
Ent tahtis nii kultuurišeff, eks ole.
Meie jutt peaks suurtes joontes, mitte pikalt
Käima plekitust armastusest,
Poliitikast, nimesid nimetamata.
Ma kallan talle teise klaasikese.
"Entre nous," ütleb ta, "minu meelest
olete võõrandunud uuest,
te ei tunne ära aja vaimu ja
austate liialt surnud meistreid.
Kus on teil joovastus tehnikast?
Sest kui tehnika on me jumal ja me saatus,
kas ei peaks me siis üheskoos pidama aru
mis on see Internet, nii maru?"
Veel üks pitsike. Õlut peale.
"Ja ärge pange mulle pahaks, aga
mõnikord olete hirmus hermeetiline."
Hermeetiline? Mina? Vanuigi.
Talitsetud naeruga,
tulutu mässamisega?
Mina, kes ma võbinal kopeerin
olemasolevat
kõigest hoolimata.
"Ja teie riimimuster on nii lihtlabane,
lauslabane.
Riimid jätavad mind niikuinii külmaks.
Muide, mis üldse on teie filusoofiale
aluseks jääv mõte?
Ma ei saa teist sotti."
Ma mõtlen varasemale elule.
Oinapead kõmatasid vastamisi kokku.
Küülikuil olid nimed.
Kalkunid klugistasid tera pärast.
Vanaemapõlles pärlkanu
lasksin ma õhupüssist.
Ma mõtlen kaugeile kantidele.
Spektraalne kuurott, kes jääb ellu,
kuna ta nõnda haiseb.
Lampsilmsed leemurid.
Orangutang, kes varastab lapsi
ja on hull inimmaksa järele.
Ma mõtlen surnud meistreile.
Byron, kes hoidis alal ja nummerdas
oma juuksesalke. Tema käsikirjad.
Palju maha tõmmatud. Palju second thoughts,
kuid riimid korras.
Ezra Pound kinos naerulaginal
primitiivseid komöödiaid vaatamas.
Tema Ezivursity.
Kuidas ta aastaid vaikis ja siis ütles:
"Ma tegin kõik valesti."
Stevie Smith, kes mõtles, et kõik asjad
võivad ujuda imelises tarkuses.
"Astukivid," ütlen mina.
"Pardon?" ütleb tema.
"Astukivid, mille peal luuletus võib käia.
Ette näitasid meile selle
Minne ja Gezelle."
Ja ma aitan tal kuue selga.
Ma juhatan ta ukse juurde.
Väljas osutan näpuga kuu poole.
Tema jääb vahtima mu näppu.
NAINE 1
Kriiskavi juuksi,
kajakasilmi, paun kõhu peal,
kas ema või hea äraandja,
kes tunneb seda raevus naist?
Tema küüned lähenevad minu puidule,
tema sõrataud äratab mu kiimas ihu,
nagu jahisarv ripub ta tuututades mu juustes.
Ta läheneb kurdudes ja välgus,
kuumuses, vaigus, pladinas,
samal ajal kui himu seisundis,
sirgelt kui püss ja pöördumatult
valmis ründama, tapma, ma
emban, äestan ja surman,
kummargil, põlvili, lõhnavat looma,
nahkpehmete põlvede vahel.
Ta lõhestab mu koonuse
tuttavlikus soojuses.
THOMASELE NELJANDAKS SÜNNIPÄEVAKS
Hiljem, mu poiss, saab sinust mees.
Hiljem küünitad kui kaelkirjak kaela, et kuidas ja miks.
Nagu pagasile lüüakse sulle tempel peale.
Sind haavatakse sinu soovide ja unistuste pärast.
Ja sa püüad kord ja lõplikult jäädvustada,
et kuidas ja miks on naisega,
kes vähkreb su linades,
kes laulab seda enam, mida enam sa temas topeldud.
Ja veelgi hiljem, poju, saab
sinu elust kleepsualbum.
Kuid niipea mitte, niipea mitte.
HERMAN DE CONINCK
Nagu meri, ütlesid, peab see tulema, see nüüd,
ja nüüd on see nüüd seal
ja sina siin.
Iga sinu rida oli ennustus.
Vormidest, ütlesid, saavad vaglad.
Sa käisid minu kõrval, ma küsisin:
"Kas sa magada said?"
Sa ütlesid: "Jah. Nojah, ei."
Veel viis sammu koos.
Ja siis võttis keegi mul käe alt kinni
ja ma ei vaadanud enam tagasi.
Ja siis lebasid sina portugali kividest kõnniteel
ja siis kuulatas Anna sinu suremist
ja siis pani keegi kolm kollast nelki su rinnale.
Nüüd mängivad sõnad ilma oma meistrita.
Sina, kaamem kui su sigaret,
sina, su kulmude pigimust triip,
ja sinu vaikuste läbisuitsetatud toonid.
Ja meie sinu summutatud katketega
sinu ja meie ajas siin maa peal.
SPARGLID
Sparglid on enamjaolt härrad,
täiskasvand ja meelsasti mestis.
Küllap seltskond daamegi talub,
kes hilissuvel kannavad marju,
ja teisi, kes kasvavad omil jalul
Veneetsias vabalt lehekuu alul.
Mõnikord tundungi endale sellise härrana
(tõrges ja süümega kimpus.
Minust söögiks küll osa liig krimpsus,
enne koort tuleb tublisti vesta.)
Sellise härrana, trühvlite
ja mustjuure nõona,
kasvanud mõrudas mullas,
ja kord juba valguse kätte sikutatud,
lasen end meelsasti näpistada.
Ja peaksin ma taassündima,
siis ei idamaiselt põrnikana
või kui kiimas koeratuust,
vaid nagu mu eluajal
mamsel keda punti köidaks,
potis püstjalt hautaks truust',
et tal alla libiseda suust.
Terve pika talveõhtu
lõhnab ta vaga piss
mu sügava põhja järele.
MA PANEN SIND KIRJA
Mu naine, mu paganlik altar,
keda ma mängitan ja silitan valgusest sõrmedega,
mu noor mets, kus ma talvitan,
mu neurootiline, siivutu ja õrn märk,
ma panen su hingeõhu ja keha kirja
joonelisele noodipaberile.
Ja kõrva sisse luban sulle tuliuusi horoskoope
ja sean sind taasvalmis maailmareisideks
ja viibimiseks mingis Austrias.
Kuid jumalate ja tähtkujude man
väsib ka igavene õnn surmani ära,
ja pole mul maja, pole mul voodit,
isegi sünnipäevalilli ei täi ma anda sulle.
Ma panen sind kirja paberile,
seeaeg kui sa paisud ja õitsed kui viljaaed juulis.
VEND
"See on ränk," ütles ta, "neetult ränk.
Ja ülekohtune, esmakordselt võtan ma alla."
Väljas veel sügis, maisipõld silmapiirini,
langeb sõna, silmapiir, piiritus.
Siis ei enam ühtki sõna tema suust.
Tema söögitorus on plastvoolik.
Ta luksub tundide kaupa. Ei saa neelata.
Veel liigub parem käsi,
mida vasak kannab nagu lihavat liiliat.
Käsi ajab pöidla püsti,
see jääb märki andma kuni lõpliku hääbumiseni.
Ta nahk on valge nagu lapsel,
ta näpistab mu kartlikku kätt.
Ma otsin veel sarnasust meie vahel,
naise ärevus,
venna kärsitus (pole aega aja jaoks),
mõlema umbusk ja kergeusklikkus,
ja ma maandun meie esimeses möödanikus,
mil maailm oli aas konnadega,
kraav angerjatega,
ja hiljem kihlveod, lauatennis,
majapidamise reeglid, 52 kaarti,
kolm täringut
ja ikka kustumatu nälg.
(Mina saan vanaks sinu asemel.
Mina söön faasanit ja tunnen metsa lõhna.)
Nüüd on ta eluase jäik.
Masin hingab tema eest.
Lima imetakse välja.
Korin ta rindkerest,
ja siis ta viimne liigutus, jõuetu silmapilgutus.
Hingede rändamine. Korrastus. Jupike maha lõigatud.
Keha alles jahtub.
Ja siis äkki näos, mis oli surnud,
grimass ja kramp,
ja siis metsik pärani pilk,
talumatult selge, türanni
raev ja hirm. Mida ta näeb? Mind, meest,
kes pöörab ära näo, aras hämmingus oma pisarate pärast?
Siis on hommik ja rihmad päästetakse lahti.
Ja tema on siis lõplikult läinud
sisu