Flaamlaste ja hollandlaste vahel ei ole just kerge vahet teha. Kui Amsterdami sattunud eestlane tõttab lootusrikkalt Rijksmuseum'i, lootes leida sealt kuulsa Madalmaade kunstniku Peter Paul Rubensi töid, langeb talle osaks pettumus – et Rubens oli flaamlane ja mitte hollandlane, tuleb tema töid otsida hoopiski Belgia linnast Antverpenist.
Flaami kirjandus aga on eestlasele sootuks tundmatu maa. Pisut rohkem tuntakse meil hollandi kirjandust. Küllap on flaamlased mõnevõrra varju jäänud ka oma keeruka keeleajaloolise mineviku tõttu. Tuletan meelde, et kuigi on olemas flaamlased ja flaami kirjandus, pole olemas flaami keelt. Belgia Flandria-poolses osas, nagu ka Hollandis, kasutatakse tänapäeval ühtset normeeritud kirjakeelt, Algemeen Beschaafd Nederlands'i (ABN) ehk hollandi keelt. Tõsi küll, flaamlase suus kõlab see hoopis pehmemalt, niiöelda barokselt, sest flaamlane ei räägi standardkeelt nagu hollandlaste enamik, vaid keelt, mida on mõjutanud kohalikud murded. Flandria viies provintsis – Lääne- ja Ida-Flandrias, Antverpenis, Limburgis ning Brabanti provintsi Flaami-poolsel alal – kõneldavaid murdeid peetakse praegu hollandi keele murreteks, kuigi ajaloolisest seisukohast lähtudes võiks Lääne- ja Ida-Flandria dialekte nimetada ka flaami keeleks.
Madalmaades mängisid XIII sajandist alates olulist rolli esmalt flaami ning seejärel brabanti dialektid. Flaami linnad Brugge, Ypres ja Gent olid nii majanduslikult kui poliitiliselt Madalmaade juhtivad keskused. Flaami rüütliromaan, loomaeepos ning paljud Jacob van Maerlandi teosed tõstsid flaami kirjanduse tolle aja kirjanduselus tähtsale kohale. Flandria krahvkonna ja naaberriigi Prantsusmaa vahel käis elav kaubavahetus ning prantslased hakkasid kõigi Madalmaades kõneldavate dialektide kohta kasutama sõna "flaami". XV sajandil vahetus Flandria ülemvõim Brabanti ülemvõimu vastu ning Brabanti linnadest said majandusliku ja poliitilise elu tähtsaimad keskpunktid. Brügge asemel oli nüüd tähtsaim sadamalinn Antverpen, Brüsselist sai 1430. aastal üks hertsogi residentse ning Leuvenisse rajati 1425 Madalmaade esimene ülikool. Flaami keelde tuli brabanti murdeainest. 1477. aastal läksid Flandria ja Brabant Burgundia hertsogkonnalt Habsburgide kätte ja Habsburgi vürst Karl V sidus seitseteist Madalmaade provintsi ühtseks poliitiliseks tervikuks.
Kui Flandria ning Brabant sattusid XVI sajandil Hispaania ülemvõimu alla, lõppes Antverpeni sadama, Brabanti alade ning koos sellega ka flaami keele õitseng. See oli Madalmaade lõunapoolses osas tõeline aadrilaskmise aeg ning kümned tuhanded inimesed, sealhulgas jõukad ja haritud kihid, põgenesid praegusesse Hollandisse, mis oli end Hispaania võimu alt vabaks võidelnud. Siit sai alguse ka hollandi keele võidukäik, sest Flandrias oli nii Hispaania kui ka sellele järgnenud Austria ja Prantsusmaa ülemvõimu ajal ametlikult kasutusel prantsuse keel (rahva hulgas kõneldi muidugi endiselt flaami murdeid).
Pärast Belgia riigi loomist 1830 algas flaami rahvuslik uuestisünd. Flaami liikumise tõusuga kaasnes ka flaamikeelse kirjanduse õitseng. Tolle aja suurim flaami luuletaja on looduslüürikat viljelnud preester Guido Gezelle (1830-1899), kes püüdis luua sellist keelt, mis ühendaks kõigi flaami murrete vanimaid kihistusi. Gezelle pärines Lääne-Flandriast, mille keel oli üsna arhailine ja säilitanud rohkesti keskaegseid jooni; ja kuivõrd ta oli seisukohal, et vaid arhailisele traditsioonile tuginev keel suudab kaitsta flaamlaste omapära kõige võõrapärase, niihästi "poolpaganliku hollandi" kui ka liberaalse prantslaslikkuse eest, pidas ta oma kodumurret ideaalseks lähtekohaks ühtse flaami kirjakeele loomisel. Et Belgia oli katoliiklik ja Holland protestantlik riik, oli hollandi keel ketserite keel ning seetõttu täiesti vastuvõetamatu.
"Flaami liikumise isaks" oli filoloog ning ajalooliste luuletuste autor Jan Frans Willems. Esialgu oli tegemist kitsalt keelelise ja kirjandusliku liikumisega, ent XIX sajandi lõpus lisandus ka sotsiaalseid ja majanduslikke taotlusi. Flaamlaste üldise emantsipeerumise käigus võeti vastu seadusi, mis "hollandistasid" Flandria valitsuse, haridus- ja kohtukorralduse ning sõjaväe, ehkki see kõik käis esialgu "flaamistamise" sildi all. 1898. aastal tunnistati Belgias hollandi keel prantsuse keelega võrdõiguslikuks, 1930 hakati Genti Ülikoolis õpetama hollandi keeles, 1932 muudeti Belgia Flandriapoolses osas hollandikeelseks ka alg- ja keskharidus. Flandria hollandistamise sümboolne kõrgpunkt oli 1973. aasta, mil hollandi keel nimetati Flandria ametlikuks keeleks.
Ehkki flaami murded ja hollandi kirjakeel on lähedased, teevad flaamlased ka praegu vahet iseenda ja hollandlaste vahel ning püüavad hollandlaste kultuuriintegratsiooni püüdlustele vaatamata ajada oma asju omaette. Väikese Flaamimaa ja iseseisva Hollandi suhted on keerulised, sest flaamlase silmis on Holland suur, hästi funktsioneeriva bürokraatliku süsteemiga riik, kes on ka väiksemal vennal armulikult lubanud oma keelt kõnelda.
Sajandialguse kirjandus
Flaami ja Hollandi kirjanduslugu on teineteisega tihedalt seotud. XIII sajandil Flandrias sündinud Madalmaade kirjandus õitses järgnevatel sajanditel vahelduva eduga põhjas ja lõunas. XIX sajandi viimasest veerandist alates kulgeb kahe kirjanduse areng enam-vähem paralleelselt. Rohkem kui sada aastat kestnud arengu tulemusel kaotas lüürika oma senised moraliseerivad ja anekdootlikud jooned ning muutus endisest kirglikumaks ja ideelisemaks, niiöelda moderniseerus. XIX sajandi Flandria tähtsaim modernne luuletaja oli juba eespool mainitud Guido Gezelle. 1890. aastatel loodi Flandrias ajakiri Van Nu en Straks (Olevast ja Tulevast), mille ümber koondunud literaadid püüdsid luua kunstiväärtuslikku rahvuskirjandust. Olulisim nende hulgas oli sümbolistlik luuletaja Karel van de Woestijne.
Sajandialguse avangardismi mõjud ei ole flaami kirjanduses nii ulatuslikud kui itaalia, saksa või prantsuse luules, küll aga on flaami luulesse sügava jälje jätnud keelele orienteerunud ekspressionism. Selle suuna tähtsaim esindaja on Paul van Ostaijen (1896-1928), skeptiliselt naeratav dandy, kes tõi flaami luulesse uue vormikasutuse ning sellised sõnad nagu "tango", "sigaretid", "tramm".
Kolmekümnendate aastate poeesiasse ilmus sümbolismile omaseid vormieksperimente. Neljakümnendail debüteerinud luuletajad Jos de Haes ja Anton van Wilderode kirjutasid traditsioonilises vormis; tänapäevalgi hinnatud Christine D'haen viljeles omapärast, arvukate tsitaatidega pikitud barokset luulestiili. Neljakümnendad olid ülemineku aeg traditsiooniliselt eksperimentaalsele luulele, mis sai hoo sisse viiekümnendatel aastatel.
Uus romaan tuli flaami kirjandusse vahetult enne kolmekümnendaid aastaid, küll mitte puhtekspressionistliku romaanina, ent siiski ekspressionismist mõjutatuna. Suuremad tollased romaaniuuendajad olid Gerard Walschaps ja Maurice Roelants, olulisi jooni on moodsale flaami romaanile lisanud ka alles palju aastaid hiljem avastatud ja seejärel tippklassikuks kuulutatud Willem Elsschot, kelle iroonilis-groteskne diloogia, kelmiromaanid Lijmen (Liimilevõtmine) ja Het been (Jalg), on Mati Sirkeli tõlkes 1995. aastal ilmunud ka eesti keeles.
Viiekümnendad aastad : eksperimentide aeg
Viiekümnendad olid kogu hollandikeelses kirjanduses tabude murdmise aeg. Proosakirjanikud süvenesid eksistentsiaalsetesse probleemidesse ning tegelesid vormiga, luuletajad tegid keele-eksperimente.
Nii Flandrias kui ka Hollandis tekkis eksperimentalistide ehk viiekümnendate liikumine. Traditsioonilisi luulevorme ja -teemasid eitati ning püüti luua täiesti uut lüürikat. Flandrias ei olnud see suundumus nii laialdane nagu Hollandis, aga kestis kauem ning avaldus hoopis äärmuslikumates vormides. Ehkki enamasti jõuavad kirjandusvoolud kõigepealt Hollandisse ning alles seejärel Flandriasse, võib nende kõige ekstreemsemaid näiteid leida just flaami kirjandusest ja proosavormigagi on eksperimenteeritud peamiselt Flandrias.
1949. aastal loodi Flaamimaal avangardajakiri Tijd en Mens (Aeg ja Inimene). Kui see 1955 ilmumast lakkas, sai eksperiment hoo sisse ka teistes flaami ajakirjades. 1955-1965 kujundasid Flandria kirjanduslikku kliimat mitmed avangardismi variandid. Niihästi kirjandust kui ka teisi kunstialasid haaras vaimse ja seksuaalse vabanemise tunne. Teiste hulgas ühendas Tijd en Mens ka selliseid olulisi kirjanduseuuendajaid nagu Hugo Claus ja Louis Paul Boon.
Suurima flaami kirjanikuna endale nime teinud Hugo Claus (s. 1929) on sõjajärgse hollandikeelse kirjanduse edukaim ning enim tõlgitud autor, flaami kirjanduse käilakuju, kes on tuntud nii luuletaja, proosakirjaniku kui dramaturgina. Ennekõike aga on Claus ikkagi poeet. Kui flaamlase käest küsida, kes on nende parim luuletaja, nimetab ta Clausi, ja kui paluda nimetada parim prosaist, ütleb ta, et tegelikult ikkagi Boon.
Clausi varasemat luulet mõjutas tugevasti prantsuse sürrealistide ning postsürrealistide looming. 1960. aastatel sugenes ta värssidesse rohkesti tsitaate ja viiteid maailmakirjandusele. Clausile iseloomustab tänaseni kaasakulgemine uute kirjandusvoolude ja -suundumustega. Järjekindlalt vastustab ta pihtimuslikku lüürikat, tema luule on igapäevaste, müütiliste ning klassikaliste elementide tavatu segu. Samuti segab ta omavahel ˛anreid ja stiile, kirjutades ühtviisi nii epigramme, armastusluulet kui ka ajaloolisi kommentaare, mis seab ta hilisema loomingu täielikku vastuollu kunagiste eksperimentaalsete lähtekohtadega.
Louis Paul Booni üks peateoseid, romaan "Menuett" on ilmunud ka eesti keeles (1999, tlk Ilvi Liive).
Kuuekümnendad aastad : neorealism flaami luules
1960. aastate keskel olid endised kaanoni vastu mässajad ise kanoniseerunud ja hakkas tekkima uus, neorealistlik liikumine. See oli noore põlvkonna vastus viiekümnendate "eksperimentalistide" liikumisele, taotlus luua nn. objektiivset lüürikat. Neorealistide luule püüdis olla tegelikkust avastav, mitte seda poeetiliselt kommenteeriv. Nende looming on suguluses pop-art'i ning minimal-art'iga kujutavas kunstis.
Flaami neorealistliku luulesuuna peamine esindaja on Roland Jooris (s. 1936), kelle värsikogudes on poeetiline "mina" kohal üksnes nentijana, vaatlejana ning nähtule vormi andjana. Eesmärgiks on luule ja tegelikkuse ühendamine. Luuletus peaks Joorise arvates suutma vahendada/tekitada seesuguseid tundeid ja aistinguid nagu näiteks jalgrattaga sõitmise tunne või varajase hommiku jahedus. Tema seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate luule on minimalistlik, keelekasutus äärmiselt lihtne ja täpne. Veelgi hilisem Jooris kombib ning teeb nähtavaks üksikutes sõnades peituvat jõudu, kusjuures selle jõu leidmine on muutunud tegelikkuse edasiandmisest olulisemaks. See on täiusliku puhtuse poole püüdlev luule, nagu seda kunagi kirjutasid Van Ostaijen ning Mallarmé.
1970. ja 1980. aastate flaami ja hollandi luule erinevad teineteisest üsnagi oluliselt. Sel ajal Hollandis ilmunud luulekogud paistavad silma vormi poolest: lühikesed, mõõdetud värsiread, sagedane riimikasutus. Flaamlased aga kirjutasid üsna sõnaohtralt ning laialivalguvalt, tegemata välja sellest, kas luuletuses on paar omadussõna rohkem või vähem.
Tinglikult võib neorealistide hulka arvata ka niisugused kirjanikud nagu Herman de Coninck ja Eddy van Vliet.
Herman de Coninck (1944-1997) oli niihästi tuntud luuletaja ja esseist kui ka suurima ning olulisima flaami kirjandusajakirja Nieuw Wereldtijdschrift (NWT) peatoimetaja. Enne NWT ilmumahakkamist 1984. aastal olid flaami kirjandusajakirjad suurelt jaolt amatöörlikud. Coninck oli peatoimetajana esimene kutseline literaat, professionaal. Igas NWT numbris leidus kindel annus belletristikat ja esseistikat, aga Coninck pidas tarvilikuks kirjandusajakirja veergudel kirjutada ka milleski muust, et kõik väljaanded poleks üksteisega äravahetamiseni sarnased. Kümme aastat pärast esimese NWT numbri ilmumist on uuenduskuuri läbinud enamik flaami kirjandusajakirju.
Herman de Coninck debüteeris luuletajana 1969. aastal koguga De lenige liefde (Paindlik armastus). Selle realistlikus stiilis värsiraamatuga võitis ta kohe populaarsuse ning sai oma põlvkonna loetavaimaks poeediks. Conincki varasem luule on omapärane mängulis-erootilise temaatika ja koomilise keelekasutuse kombinatsioon, romantiline realism klassikalises vormis. Tema hilisema luule kohta on öeldud, et see on otsekui sõnade minnalaskmine – sõnad lähevad iseseisvalt oma tähendust otsima.
Eksperimendi mõjuaegadel sule haaranud Eddy van Vliet (1942-2002), advokaadist luuletaja, alustas sotsiaalkriitilise kultuuripessimistina ja jätkas 1970. aastate lõpus romantikuna. Oma parimad, autobiograafilised luuletused kirjutas ta 1980-ndatest alates. 1996. aastal ilmunud kogus Zoals in een fresco de kleur (Värv just nagu freskol), mis on ühtlasi tema enim retsenseeritud kogu, jõudis Vliet klassikalise kõla ja sümboolsuseni, mis tõstab selle luulekogu praeguse hollandikeelse luule tippude hulka.
Seitsmekümnendate uusromantismist tänapäeva luuleni
Romantism ei ole flaami kirjanduses kunagi olnud tooniandev ega eriti ulatuslik. Ent 1970. aastate kirjanduses tekib neoromantismi näol vastuseis senisele, 1960-ndatel valitsenud realismile. Romantilise ekspressionismi olulisim autor on eespool mainitud Leonard Nolens (s. 1947), H. Clausi kõrval teine flaami luule suurkuju, kelle looming on mõjutanud ka tänapäeva hollandi luulet. Nolensi poeetika on barokne, tema luuletused on ülipateetilised filosoofilised mõtisklused. Luulekeel on erakordselt kujundlik ning pakub rikkalikult kõlakombinatsioone.
Ajastule iseloomulikud autorid on ka Luuk Gruwez (s.1953) ja Miriam Van hee (s.1952), kes debüteerisid 1970-ndate lõpul noorte neoromantikute rühmas.
1980. aastate algul said valitsevateks luulesuundadeks neoklassitsism ning neosümbolism, seda aga pigem Hollandis kui Flandrias. 80-ndate teine pool tõi omakorda kaasa vastandumise neosümbolistlikule steriilsusele ja viimse piirini arendatud keelepuhtusele. Sel ajal tõuseb Madalmaades huvi välismaise tõlkeluule vastu, kusjuures hollandlased hakkavad äkki pöörama suurt tähelepanu flaami luulele, mis on hollandi lüürikaga võrreldes normidest hälbiv, elavam, vähem lihvitud ning emotsionaalselt sügavam.
1980-ndate aastate lõpust alates on Flandrias esile kerkinud uus luuletajate põlvkond, kes nimetab end postmodernistideks ja lähtub sellest, et keel ja tegelikkus on olemuslikult kaks täiesti erinevat asja. Uskuda, nagu oleks lüürika võimuses tegelikkuse taasloomine, on rohkem kui naiivne. Seepärast on luuletamine eelkõige mäng keelevahenditega, mis võimaldab luua lõpmatu arvu kombinatsioone. Sellise luule puhul on mõisted nagu tõesus või äratuntavus kasutamiskõlbmatud. Samuti iseloomustab seesugust poeetikat intertekstuaalsus. Nimetatud luulesuuna juhtivaid poeete on Dirk van Bastelaere (s. 1960), kelle 1988. aastal avaldatud ja Hugues C. Pernathi auhinnaga kroonitud luulekogus Pornschlegel en andere gedichten (Pornschlegel ja teisi luuletusi) leiab see seisukoht ka väljenduse. Bastelaere üksteisele ladestunud, erinevatest tähenduskihtidest koosnevad ülihermeetilised luuletused on keele mängulikkuse tõttu enamasti tõlkimatud. Bastelaere nagu teistegi postmodernistide luule tekitas lugejais esialgu võõristust. 1990. aastate algul oli kriitikutel ja kirjastajatel tükk tegemist, et harjuda luulega, mis ei taotlegi lugejale lähemalejõudmist, vaid pigem hoiab temaga teatud vahemaad.
Väga mitmekülgne kirjanik, 1990. aastate tooniandvamaid Flaami prosaiste ja luuletajaid on Stefan Hertmans (s. 1951), kes debüteeris proosaga ning oma isepärase vormi- ning kujundikasutuse tõttu äratas tähelepanu ka luuletajana ja esseistina. Hertmansi luuletused on sageli grotesksed, tema värsikogule Muziek voor de overtocht (Ülesõidumuusika) anti 1996. aastal üks Flandria prestii˛ikamaid auhindu Prijs van de Vlaamse Gemeenschap. Bastelaere'i ja Hertmansiga samasse põlvkonda kuuluvad Erik Spinoy (s. 1960) ja Peter Verhelst (s. 1962).
Charles Ducal (s. 1952) on flaami luuletajate hulgas see, kelle Piibli- ning müüdiallusioonidega luule toetub tihedalt hollandi rütmi- ja vormikindlale luuletraditsioonile. Ducalile olulised teemad on armastus ja abielu; tema luuletused on sageli nukrad, küünilisedki. Seejuures on äärmiselt oluline taust, millest Ducal on välja kasvanud, ja tema vastuhakk sellele – katoliiklus. Just katoliiklik tagapõhi teeb flaami kirjanduse hollandi kirjandusest nii erinevaks. Charles Ducali sõnadega: "Jumalateenistus, missad, katoliiklus – ma ei saa neist mööda vaadata, ma olen koos nendega üles kasvanud. Need on kui üks selle tooli jalgadest, millel ma istun."
Viimaste aastate flaami luulele on taas iseloomulik eksperimenteerimine, mäng kõigega, kuigi puuduvad põlvkonnatunne ja manifestid. Luule uusim arengusuund on olulisel määral autobiograafiline ja fikseeriv vabavärsiline luule, mille lipukandjaks on Benno Barnard (s. 1954), hollandlane, kes mõne aja eest otsustas flaamlaseks hakata. Barnardi värsilooming on silmatorkavalt mõjutatud flaami traditsioonist – ta luule on vormilt võrdlemisi vaba, luuletused on pikad ning paljusõnalised, värsiread justkui rulluksid üle lehekülgede ja seejärel nendelt maha. Luule kõrval kirjutab Barnard ka proosat ja tema loomingu põhitemaatika on seotud isikliku geograafiaga ja egograafiaga. Antverpen ja Brüssel moodustavad Barnardi "mütoloogilise Belgia", tausta, millele luuletaja ei projitseeri mitte ainult oma isiklikku elu, vaid olulise osa kogu oma identiteedikonstruktsioonist. Benno Barnardi 1996. aastal ilmunud luulekogust De schipbreukeling (Merehädaline) on saanud flaami uusima luule tähtteoseid ja tema luulestiil leiab rohkesti järgijaid.
Ilvi Liive
Flaami kirjanduse ja kultuuri lehekülgi
http://www.flanders.be/public/flanders/culture/literature/index.asp
http://www.dbnl.nl/letterkunde/twintigste/
Hollandi ja flaami autorite teatmik hollandi keeles
http://www.dbnl.org/tekst/bork001nede01/index.htm
HUGO CLAUS (kodanikunimi Maurice Julien, s. 1929 Brugges) on praegu väljapaistvaim hollandikeelne kirjanik – luuletaja, prosaist, dramaturg; lisaks veel maalikunstnik, lavastaja ning filmistsenarist. Luulekogusid: Een geverfde ruiter (Võõbatud rüütel, 1961), Oog om oog (Silm silma vastu, 1964), Heer Everzwijn (Härra Metssiga, 1970), Dag, jij (Tere, sina, 1971), Alibi (1985), De dief van liefde (Armastusevaras, 1985), Sonnetten (Sonetid, 1987), De sporen (Jäljed, 1993) jt. Proosateoseid: De Metsiers (Metsierid, 1950), De hondsdagen (Kuumad suvepäevad, 1952), De koele minnaar (Jahe armuke, 1956), De verwondering (Hämmastus, 1962), Het verdriet van Belgiė (Belgia kurbus, 1983), Belladonna (1994) jt. Saanud arvukalt kirjandusauhindu, sh. kuus korda riikliku kirjanduspreemia.
Hugo Clausi keskus Antwerpeni ülikoolis
http://pcger46.uia.ac.be/homepage.htm
LEONARD NOLENS (kodanikunimi Leon Helena Sylvain, s. 1947 Brees) on tänapäeva olulisimaid flaami poeete. Luulekogud: Twee vormen van zwijgen (Kaks vaikimise viisi, 1975), Alle tijd van de wereld (Kogu maailma aeg, 1979), Hommage (1981), Vertigo (1983), De gedroomde figuur (Unekuju, 1986), Geboortebewijs (Sünnitunnistus, 1988), Liefdes verklaringen (Armastuse selgitused, 1990; Jan Camperti auhind), Honing en as (Mesi ja tuhk, 1994), En verdwijn met mate (Ja kaon aegamisi, 1996) jt. 1992 sai Nolens riikliku luuleauhinna. Avaldanud ka päevaraamatuid, kus mõtiskleb luule ja identiteedi suhetest.
Intervjuu Leonard Nolensiga hollandi keeles
http://www.dbnl.org/tekst/rogg003bero05/rogg003bero05_007.htm
Leonard Nolensi luuletusi ja tõlkeid prantsuse keelde
http://www.lyrikline.org/(xphnss21cgum3x55mtwcnj45)/Show.aspx?action=author_poems&list=az&id_author=ln00
STEFAN HERTMANS (s. 1951 Gentis) on 1990. aastate flaami kirjanduse tooniandvamaid autoreid, kes kirjutab nii proosat kui ka luulet. Õppinud germanistikat, professor Genti Kuninglikus Kaunite Kunstide akadeemias, teeb kirjanduskriitikuna kaastööd ajakirjanduses : Nieuw Wereldtijdschrift, De Gids, De Groene Amsterdammer ja De Morgen. Proosateostest on olulisemad Gestolde wolken (Tardunud pilved, 1987), millele anti Multatuli kirjanduspreemia, ja Bezoekingen (Nuhtlused, 1988). Luulekogusid : De grenzen van woestijnen (Kõrbete piirid, 1989), Het Narrenschip (Narrilaev, 1990), Francesco's paradox (Francesco paradoks,1995) ja Muziek voor de overtocht (Ülesõidumuusika), mis sai 1996 Flandria ühe olulisema kirjanduspreemia (Prijs van de Vlaamse Gemeenschap).
Stefan Hertmansi esseekogu saksa keeles, 126 lk pdf-formaadis
http://www.ned.univie.ac.at/publicaties/broschueren/Hertmans.pdf
Stefan Hertmansi luuletusi ja tõlkeid prantsuse keelde
http://www.lyrikline.org/(xphnss21cgum3x55mtwcnj45)/Show.aspx?action=author_poems&list=az&id_author=sh00
HERMAN DE CONINCK (1944-1997) oli germaani filoloog, luuletaja ja esseist, olulisima flaami kirjandusajakirja NWT peatoimetaja. Luulekogud: Lenige liefde (Paindlik armastus, 1969), Zolang er sneeuw ligt (Niikaua kui lumi on maas, 1975), Onbegonnen werk. Gedichten 1964-1982 (Alustamata töö. Luuletused 1964-1982, 1984), De hectaren van het geheugen (Mälu hektarid, 1985; Jan Camperti auhind), Te voet over de Lethe (Jalgsi üle Lethe, 1985), Enkelvoud (Ainsus, 1991), Schoolslag (Rinnuliujumine, 1994) ning postuumselt ilmunud Vingerafdrukken (Sõrmejäljed, 1997). Avaldanud ka mitmeid esseekogumikke.
Herman de Conincki pesa hollandi keeles
http://www.hermandeconinck.be/hermandeconinck.php
CHARLES DUCAL (kodanikunimi Frans Paul Joseph Dumortier, s. 1952 Leuvenis). Luulekogud: Het huwelijk (Abielu, 1987), koos Van Bastelaere, B. Dewulfi ja E. Spinoy'ga Twist met ons (Twist meiega, 1987), De hertog en ik (Hertsog ja mina, 1989; Van der Hoogti auhind), Moedertaal (Emakeel, 1993). Avaldanud ka jutustustekogu De meesterknecht (Ülemteener, 1992).
Intervjuu Charles Ducaliga hollandi keeles
http://www.dbnl.org/tekst/rogg003bero06/rogg003bero06_008.htm
Charles Ducali kirjutis Iraagist hollandi keeles
http://indymedia.nl/nl/2002/12/8175.shtml
ROLAND JOORIS (s. 1936 Wetterenis) on õppinud germanistikat, töötanud mitme kirjandusajakirja toimetajana ja kaastöölisena. 1960-ndate lõpus astus esile maalikunstnike liikumise Nieuwe Visie eestkõnelejana. Suur osa luulest on seotud kujutava kunstiga. Luulekogud: Gitaar (Kitarr, 1957), Bluebird (1958), Een konsumptief landschap (Konsumptiivne maastik, 1969), Het museum van de zomer (Suvemuuseum, 1974), Bladstil (Tuulevaikne, 1977), Akker (Põld, 1982), Uithoek (Kõrvaline koht, 1992) jt. 1979. aastal sai ta Jan Camperti kirjandusauhinna.
Intervjuu Roland Joorisega hollandi keeles
http://www.dbnl.org/tekst/rogg003bero02/rogg003bero02_008.htm
Veel Roland Joorise kohta
http://www.poetry.nl/algemeen/activiteiten/index.php?url=http://poetry.kw.nl/site2.0/content2.php?dichters_ID=368&lang=27
sisu