Itaalia keelest Maarja Kangro
Kõndisin tänaval, hea oli tuju,
mõtted liikusid kevade rajal.
Äkitselt tohutu neegri kuju
ilmus mu teele. Õhtusel ajal.
Hommikul täitis kuldne valgus
tuba; mulle meenus too must.
Ah, mis naljakas tunne valgus
südamesse: kas polegi just
sõjaväekoor, mida õhtused tänavad
pressivad kokku – kas pole just nemad
sulnis visiitkaart, mille eest tänavad
kõik, sest see kuulutab: nüüd saabub kevad?
MAABUMINE ANCONAS
Söetolmu pilvedest tervitab mind
naeratus, mis on üleni valge.
Aga laeva puuingel silmitseb
nurkadesse kokkuklopsitud
kurbi ja haisvaid pissuaare – punaste
arbuuside rivaale või kalleid sõpru.
Mu sõbrad pissuaarid... Ent kas mina
ei suundu mitte mäkke, kust ma leian
– eemal merest ja perverssest haisust –
nooruki, kes lõhnab nagu viigimarjad?
Olime nii suured sõbrad, et ühe saladus
oli ka teise oma. Ainult ühest
ei rääkinud ta iseendale kunagi.
Kas ilu polegi maailmas otsa saamas?
Oh ei, ma ei mõtle näojoonte korrapära.
Vaid purupurjus poissi ühes jaamas,
kelle pilk oli kaugetel randadel, ära.
Eugenio Montalele
Pidu, videviku paiku lähen
otsejoones vastu rahvamassile,
mis elevalt ja kärmelt tulvab staadionilt.
Ma ei vaata kedagi ja vaatan kõiki.
Aeg-ajalt taban mõne naeratuse.
Harvem mõne piduliku tervituse.
Ja ma ei mäleta enam, kes ma olen.
Sel hetkel oleks mul küll kahju surra.
Surra tundub liiga ebaõiglane.
Isegi kui ma ei mäleta, kes ma olen.
Ööd on nii tühjad, täis trummipõrinat,
mis möödub ühe hetkega. Aga kuu
kohandab iga vääksu vaikusega.
Unetu reisija,
sellal kui rong
hetkeks peatus,
et hinge tõmmata,
kuulis lühikeses akordis
tolle tumeda
maa ohet...
Tahaksin elada unnesuikunult
keset elu sulnist kära.
Meri on üleni sinine.
Meri on üleni rahulik.
Südames peaaegu ulub
rõõm. Ja kõik on rahulik.
Muulil puhub tugev tuul. Silmadele
avaneb vaikne valguse vaatemäng.
Möödub üks kooldus puri, ja vaikuses
juhib seda peaaegu horisontaalne mees.
Hääletult lendab poisi
peast barett ja puudutab merd
just nagu pall taevast. Leegina paistab
külmas valguse vaatemängus
poisi kahus pea.
Elu... on mäletada kurba virgumist
koidikul rongis: olla näinud
väljas ebakindlat valgust: olla tundnud
murtud kehas salvava õhu
neitsilikku ja mõrkjat melanhooliat.
Ent mäletada ootamatut
vabanemist on hõrgum: noort meremeest
mu lähedal: ta mundri
helesinist ja valget, ja väljas
merd, värvist üleni värsket.
sisu