SANDRO PENNA (1906-1977) äratas kriitikute tähelepanu ja sai lugejate jaoks kultusautoriks juba oma esimese koguga Poesie (Luuletused), mille ta avaldas 1939. aastal pärast pikki kõhklusi ning sõprade visal pealekäimisel. Sestsaadik pole Penna täht tuhmunud, ehkki ta kuulub pigem nende autorite hulka, keda rohkem imetletakse kui analüüsitakse. Hermetismijärgsetest itaallastest ehk kõige õhulisema ja läbipaistvama keelega Penna on Pasolini kõrval kindlasti ka üks itaalia tuntumaid, võib-olla tuntuselt teine homoluuletaja.

Penna sündis Perugias, ent kolis juba varases nooruses Rooma, kuhu jäi elu lõpuni. Ta elatus peamiselt juhutöödest ja seetõttu oli ta majanduslik olukord pidevalt problemaatiline. Kinnise loomuga Penna eelistas omaette olla ja avas end vaid vähestele sõpradele, kellest üks oli näiteks Umberto Saba.

Penna mõjutajateks võib pidada vahest Pascolit ja krepuskolaare ("i crepuscolari" olid itaalia 20. sajandi alguse luuletajad, kes eelistasid modernsest maailmast väikesse isiklikku ilma varjule tõmbuda). Samuti on tema loomingut võrreldud sajandialguse metafüüsilise maaliga: Penna elegantne meeleolupildilik luule seisab ajaloost ja muutumisest justkui eemal. Tema sotsiaalsest maailmast vaat et puutumata tekstide läbivaks teemaks on homoerootika; itaalia kirjandustraditsioon peab teda lausa monotemaatiliseks luuletajaks, kuigi nii mõnegi teise gay-poeedi kõrval mõjub Penna mahedalt ja vihjeliselt.

Nii nagu Penna looming jääb välistest ajaloosündmustest puutumata, ei toimu ka tema loomingu enese sees mingisugust ajalist arengut: tema kõiki kogusid läbivad ühtviisi homotemaatika, vormipuhtus ning selge ja ilustamata keel. Seda viimast on kriitik Pier Vincenzo Mengaldo nimetanud "õilsalt rahvalikuks".

Lisaks esimestele Luuletustele on Penna avaldanud järgmised kogud: Appunti / Märkmed, 1950;
Una strana gioia di vivere / Kummaline elurõõm, 1956;
Poesie / Luuletused, 1957;
Croce e delizia / Rist ja rõõm, 1958;
Poesie / Luuletused, 1970;
L'ombra e la luce / Vari ja valgus, 1975;
Stranezze 1957-1976 / Veidrused 1957-1976, 1976;
Il viaggiatore insonne / Unetu reisija, ilmus postuumselt 1977.

1973 ilmus Pennalt ka proosapalade kogumik Un po' di febbre / Veidi palavikku.

EDOARDO SANGUINETI (1930) on itaalia 60-ndate luuleavangardi küllap kõige säravam esindaja. Avangardistide rühmituse Gruppo '63 juhtiva teoreetikuna on ta ühtlasi selle liikumise üks andekamaid ja viljakamaid luuletajaid.

Sanguineti esikkogu Laborintus (1956) oli avangardilegi eelväeks ja sai hiljem kogu 60-ndate eksperimentaalse luule tähtsaks orientiiriks. Laborintuse tekstid on mitmekihilised ja -keelsed, erinevatest (kirjandus)traditsioonidest, argielust ja iroonilisest justkui-psühhoanalüüsist pärinevad fragmendid ja sõnaketid põimuvad omavahel ja deformeeruvad üksteiseks. Sanguineti kaasavangardist Alfredo Giuliani on teda nimetanud "arcimboldilikuks arhifiloloogiks" (itaalia keeles "arcifilologo arcimboldesco"), kuna talle meenutab Sanguineti looming 16.sajandi kunstniku Giuseppe Arcimboldi maali raamatukoguhoidjast. Raamatukoguhoidja nägu ja torso on tehtud paksudest raamatuköidetest ja paberirullidest, ja just samasuguse tehnikaga portreteerib Giuliani arvates "elu nihestatud maastikku" ka Sanguineti.

Itaalia luule suur erak Andrea Zanzotto nimetas Laborintust omal ajal "närvivapustuse siiraks ülestähenduseks". Sanguineti vastas kriitikale, et tegu pigem aruandega ajaloolisest vapustusest või ammendumisest. (Itaalia keeles on närvivapustus esaurimento nervoso; samas tähendab esaurimento ka ammendumist või otsalõppemist.)

Üks Sanguineti lemmikväljendeid Laborintuses on palus putredinis, mädasoo, mõistete, diskursuste ja keelte kaos, milles liigub kõnelev subjekt. Samas vastandub sellele keelelisele kaosele ka teatav organiseeriv liikumine värsi enese sees, justkui iseenesest kujunevad välja selged kõla- ja rütmiüksused.

Mõned kriitikud on nimetanud Sanguineti loomingut ka action poetry'ks, mille peamine väärtus seisneb loomisprotsessis, luule tegemises. Mõiste on üle võetud action painting'ust, ja Sanguineti tunnistab tõepoolest oma sugulust sarnaste "keelekriisidega" kunstis ja muusikas. Muusikast võrreldakse Sanguineti loomingut tihti serialismiga: tinglikult võib ju Sanguineti sõna- ja teemaahelaid ning nende vertikaalseid kõrvutusi vaadelda kui seeriaprintsiipi kirjanduskeeles. Eks teinud Sanguineti ka pikka aega koostööd kuulsa serialisti Luciano Berioga, kirjutades talle kaks ooperilibretot ning tekstid teostele Esposizione (Ekspositsioon) ja A-ronne.

Hilisemates kogudes on Sanguineti mõttejoonist üha lihtsam jälgida ja automaatse assotsiatiivsuse asemele tuleb pigem hooletu päevikulikkus. Seriaalne süntaks muidugi säilib, samuti nagu Sanguineti komme lõpetada luuletused kooloniga.

Toon siin ära Laborintusele järgnenud kogud:
Opus metricum (1961, sisaldab tsüklit "Erotopaegnia");
Triperuno (1964, sisaldab lisaks kahe eelmise kogu tekstidele tsüklit Purgatorio de l'Inferno / Põrgu purgatoorium);
T.A.T. (1968);
Wirrwarr (1972, sisaldab tsüklit Reisebilder);
Postkarten (1978);
Stracciafoglio / Leherebija (1980);
Novissimum Testamentum (1986);
Bisbidis (1987);
Corollario / Korollaar (1997);
Il gatto lupesco / Huntkass (2002).

Lisaks luuleloomingule on Sanguineti avaldanud ka proosakogumikke ja kirjandusteaduslikke uurimusi nii Dante kui itaalia 20. sajandi luuletajate, näiteks Pascoli ja Gozzano kohta. Sanguineti on tõlkinud mitmeid antiikteatri klassikuid (Aischylost, Sophoklest, Euripidest ja Senecat) ning kirjutanud ka ise näitemänge ja teatrikriitikat.

Sanguineti on sündinud Genovas ja elab juba aastaid jälle seal. Vahepeal on ta õpetanud pikka aega Torino ja Salerno ülikoolides. 1979. aastal valiti Sanguineti Itaalia Kommunistliku Partei nimekirjas parlamendisaadikuks.

VALERIO MAGRELLI (1957) on sündinud Roomas, kus ta lõpetas filosoofia alal ülikooli ja sai hiljem doktorikraadi prantsuse keeles ja kirjanduses. Ta õpetab prantsuse kirjandust Cassino ülikoolis ja on tõlkinud hulgaliselt prantsuse luulet (Verlaine'i, Valéryd, Mallarméd).

Magrelli esikkogu Ora serrata retinae (Võrkkesta suletud tund, 1980) tõusis tolleaegsel itaalia luulemaastikul selgesti esile oma mõistuspärasuse ja kaine keelega. Magrelli luule on taju- ja tunnetusluule, ta püüab isiklikke elamusi justkui kristalliseerida või mineraliseerida, et intellekt saaks neid siis rahus uurida. Näib, nagu tahaks ta oma luulega lähemale saada "asjade valemile" või siis ära tabada nende põhilisi liikumisi. Magrelli kasutab sageli esseistlikult arutlevaid konstruktsioone ("seega", "niisiis", "järelikult"), samuti teaduslikke termineid: viimaseid tuleb ta luules mõista enamasti esmatähenduses, mitte mingisuguse nihettekitava võttena.

Sama suunda jätkab ka tema teine kogu Nature e venature (Loodused ja soonestused, 1987), mis püüab õigupoolest jõuda veel kõrgema abstraktsiooniastmeni. Seejuures ei jäta Magrelli kasutamata keelemängu võimalusi ja kõlalisi efekte, mida on sageli raske tõlkida.

Järgmise kogu Esercizi di tiptologia (Tiptoloogiaharjutused, 1992) toon on märksa pingelisem: varem intellektile allutatud hämarad jõud, alateadvuse, antropoloogilise pärandi ning keele enese tume ülejääk pääsevad siin löögile ega lase end ära taandada. Magrelli seni viimane luulekogu Didascalie per la lettura di un giornale (Lehelugemise juhised, 1999) on osadeks jagatud ajaleherubriikide järgi (lugejakirjad, tv-kava, ristsõnad jne.)

2002 sai Valerio Magrelli maineka Feltrinelli luulepreemia. Möödunud aastal avaldas ta ka oma esimese proosakogumiku Nel condominio di carne (Liha valduses). Raamatu üldist tooni on võrreldud David Cronenbergi filmidega; keha ja orgaanika "salapärast võimu" uurides püüab Magrelli taas kord elu põhiliikumistele jälile saada.

Maarja Kangro