Sergei Zavjalov

Vene keelest Aare Pilv

LÄBI HAMMASTE

I

Härra Terreo lõpumõtted

En hommage à Zbigniew Herbert

1

lahkub kodust raamatutelt tolm pühkimata välja-
trükid käsitsi tehtud parandustega lemmik-
köited fotod armsatest nägudest köögi-
ust ei saa päris kinni panna: kummi läinud kõigest võis välja lugeda:
homme päike on kõrgel lompide pori on peaaegu
kuiv kas ta jõuab sinna pigem mitte ja pealegi
kus ja kui ostabki – siis mida ainus
kord oli kakskümmend kaks aastat tagasi teistel
asjaoludel

Ja ta saab mõõga sarnaseks, mis on ingli käes.
Ja tema mõõgatera vahedus ei nürine.
Ja uskmatu jääb ilma mõlemast silmast.
Sest nägemist on tabanud Tema terase välgatus.

2

siiski on tema anamneesiga parem allamäge minna jala-
lihased peavad vastu kogu aeg on kehv olla sest
pole ju kedagi lähedasemat kuid ka jääda ei saanud – kes
sa pärast seda oled ega endaga kaasa võtta kuni
öö pole langenud laiali jooksvad sisalikud kaalu üle
mida oled korda saatnud algab vihm – päike loojub enese-
vaatluseks pole tahtmist juba mitu päeva viimane
söök ja uni ja ära arva et sa oled väga
vajalik nemad ei retsiteeri kehvemini kõik
jõuab sellesama juurde tagasi jah: pole kedagi lähedasemat

Ja Tema tahtel kuivab uskmatu mehe naise emakoda
ja muutub viljatuks.
Ja tema voolused hakkavad haisema.
Aga õiglase mehe naine on otsekui viljadega
kaunistatud viigipuu.
Ja magus on tema rüpp sellele, kes teda tundma saab.

3

ja miski pole õigesti aga kujutas ette rutiinseks
muutunud mitte päris need kohe
lõpeb pole selge kuhu nüüd teha
suur konks niikuinii keegi ei oota nood: talle pole ju
elu jõudumööda – nemad ju teavad kõike jõuab
täna

Ja ingli pilgu ette astub
Tema sõjaväkke astunu.
Ja vaid see, kes on väärt püha hukku, hukkub.
Aga ärapöördunu langeb põrmu õiglaste jalge alla.
Ja uskmatud rõõmustavad oma osa üle
tema pärisosa kõrval.

4

üks asi on hea: selline väljanägemine keegi ei kahtlusta
midagi võib avalikult liikuda kuni higistama ei
hakka – sõida kas või esimeses
klassis kui nad teaks muuseas võimalik see
on kõik nii miskipärast ülesmäge: mispärast täna
saab viimast korda helistada homme saab aku
tühjaks aga mida sa ütled: midagi pole öelda

Ja ingel kuulutas pasunaga Tema viha.
Sest suguvõsade vanemad olid unustanud palvetamise tunnid.
Ja nende pojad ei igatse sõdida uskmatutega.
Aga nende tütred on sõnakuulmatud ja eksiteel.

5

päris rivist väljas: ei taha kedagi tappa verest välja nagu pole
löönud ikka samasugune – ei mingeid uusi
elamusi jääks süda haigeks: aga hirm arvan
on tugev elamus seinal: surm pea-
Seasöödikule ja veider: ei mingit solidaarsust aga
kui palju oli raevu kuid miskipärast kui ma näen neid
tühje silmateri noh ja mis siis

Mina olen sinu Issand ja Jumal
ja ma olen sulle valitsemiseks andnud oma maa.
Suurest Ra jõest ja kuni Rifaia mägedeni on minu maa.
Kas nii kannad sa minu pärisosa eest hoolt?
Kui ta on täitunud uskmatutega
ja nende naistega ja nende laste lastega?

6

läks linna peale loeb silte
trepikodades enamik on juba ammust ajast
võõrad rääkimata keelest ta isegi
pole seda ära õppinud noorena muudkui
kavatses hakata aga noorus läks kuidagi mööda ja
üleüldse värskelt remonditud seinad tohutud
kauplused tütarlapsed hoolitsetud
jalgadega neid samuti

Ja taevast langes Tema suure raevu tuli.
Ja Tema viha torm purustas nende kojad.
Ja pühas sõjas vaibus nende südame tuksumine.
Õiglased aga saavad hingamist haljal aasal.

7

lõpuks saadab tegelane korda midagi sellist, pärast mida luuletaja
viibimine tekstis osutub üleliigseks; siis väljub ta sealt frustreerituna
ja tema asemele saabuvad kõigepealt sanitarid, seejärel politseinikud,
riikliku julgeolekuteenistuse uurijad, samuti ajakirjanikud ja võttegrupid;
järk-järgult täidavad nad tihedalt kogu lehekülje pinna, ja muutub
võimatuks mitte ainult taastada sündmuste õiget järjestust, vaid isegi
naasta algusse ja lugeda kogu tekst veel kord üle.


II

Hävingu tunnid

En hommage à César Vallejo

Kabina – 2 zł.
Pisuar – 1 zł.
Za korzystanie z umywalki –
dopłata 50 gr.
Teade Oświęcimi
raudteejaama tualetis.


1

Kõik nad olid üsna ebameeldivad: nad ei pesnud
ennast piisavalt tihti; seltskonnas käitusid ebaloomulikult,
muiates himuralt iseenda nilbuste üle.

2

Muuseas, igaüks omamoodi: ka paks jõhkard Brocha
oma tohutute tissidega, mille peal oli alati pirukapudi,
ta ei saanudki lõpuks mehele.

3

Ja vinniline Herzl, mesalliansi sigitis (ema tšellist, isa treial),
kes valetab usutamatult, et õpib advokaadiks.

4

Ja päris paheline Srul, isata kasvanud, tema eit, kes täitis
oma vinguva häälega kogu kvartali, ei osanud kõnelda
üheski keeles peale žargooni; Srul oleks kaheteistaastaselt
varguse eest äärepealt paranduskolooniasse sattunud.

5

Tema isa ilmus pärastpoole välja – nähtavasti oli oma aja
ära istunud – ilma jalata (oli veel selline sõimuväljend: ma
rebin sul jalad otsast); näib, et ma tundsin ta proteesi ära:
selline roosa.

6

Ja ninakas Tevl, kes suitsetas ja õgis uskumatut sodi sisse,
et ainult mitte võlgu võtta oma kasuisalt, kelle kodanlaseks
saamise püüded olid läbi kukkunud; ainus, mis mind temaga
lepitas: õhtustel koosviibimistel kääksutas ta viiulit või
klimberdas klaverit; muuseas, üsna magedalt, see tähendab,
nagu öeldakse, "oli hingega asja juures".

7

Isegi särtsakas Rochele (ükskord, kui ma tema poole sisse
astusin, ei olnud tal oma tavalisi valgeid aluspükse jalas),
kelle "padjaraamatuks" oli "Stempenju" ja kes luges Heine
värsse vale hääldusega, ka tema oli võimatu tobu, isegi
mitte eriti pretensioonikas.

8

Need, kes olid pretensioonikamad (riietusid euroopalikult,
rääkisid saksa keelt ilma tuntava aktsendita), langesid oksalt,
jõudmata oodata selle suve lõppu.

9

Kohalikud jõmmid aga, kes kirjutasid seintele jebaċ żydów,
hukkusid sügisel rindel või interneeriti; kelle lasid maha
venelased, kes läks metsa.

10

Uutel olemise ja aja organiseerijail olid palju kaasaegsemad
hügieeniharjumused, aga nood, kes neid juhatasid, ei ajanud
omavahel segi isegi sõnade εἰμί, εἶμι ja ἵημι vormistikku;
mõned oskasid isegi partituuri lugeda.


nii et kirjapandule pole autoril enam midagi lisada


III

Viimane sissekanne logiraamatusse

En hommage aux poètes grècques modernes


Nutan taga päikest ja nutan taga saabuvaid aastaid
Odisseas Elitis

Irina Kovaljova mälestuseks


1

eriti kohatu on välja öelda jumalate nimesid: Zeus, Poseidon,
Phoibos (nagu lasteraamatus); see on nagu tollal, Herakleioni
ületulvanud tänavail: kuidas nad küll juhuslikus valgusepuhangus
särasid, olles puhastunud koerte ja inimeste jõledusest (Heraklest
väärt kangelastegu!), – kuid siis taas: tuul ja vihm, tuul ja vihm;

meresõidud on katkenud, lennureisid ära jäetud

mida ootame siin turuplatsil kokkutulnult?


2

eriti piinlikult mõjuvad aga pähe kargavad fraasid (isegi mitte
fraasid, vaid sõnad); kolmkümmend aastat (edestades Odysseust!)
oled sa oodanud seda kallast, seda merd; teekonnal oled igasuguseid
asju näinud: meenutada ja jutustada võib kaua; kõik sõltub vaid
enesetundest (aga see on vaevalt hea sellise ilmaga);

tuli on kustunud: kuskil on juhtmed läbi lõigatud

Kreeka samal ajal muudkui liigub paigast, asub teele

3

eriti talumatu on mainida "kõrget", kõnelda "selgelt" (ja mis
peamine, "selgelt" mõelda), vaimustunult deklameerida
"suurte luuletajate" värsse; näed, tasase Boiootia puuvillaväljal
(tervitus Hesiodosele!) – neegrist illegaal? see oled sina; kuse järele
haisevais põiktänavais Omonia taga – hull hulgus (aga võib-olla
küünik)? ja see oled samuti sina;

pentakosiomedimnoste ja ratsanike jaoks rassivad juba koidikust
saadik piikvasarad

miks sa häirisid sõnu, miks sa neid häirisid?

4

eriti võimatu on aga teha tulevikuplaane, panna lootusi
monokraatiale, aristokraatiale, demokraatiale (oo, Platon!);
usaldust äratavad pigem prügihunnikud Elise teeservades,
Eleusise tööstusrajoonid, tsellofaanist varikatused Teeba
mustlaste eluasemete kohal;

"heroiline" selle esialgses tähenduses

kivina lingust kivina lingust kivina




sisu