
Sergei Zavjalov

Vene keelest Aare Pilv

LÄBI HAMMASTE
I
Härra Terreo lõpumõtted
En hommage à Zbigniew Herbert
1
lahkub kodust
raamatutelt tolm pühkimata
välja-
trükid käsitsi tehtud parandustega
lemmik-
köited
fotod armsatest nägudest
köögi-
ust ei saa päris kinni panna: kummi läinud
kõigest võis välja lugeda:
homme
päike on kõrgel
lompide pori on peaaegu
kuiv
kas ta jõuab sinna
pigem mitte
ja pealegi
kus
ja kui ostabki – siis mida
ainus
kord oli
kakskümmend kaks aastat tagasi
teistel
asjaoludel
Ja ta saab mõõga sarnaseks, mis on ingli käes.
Ja tema mõõgatera vahedus ei nürine.
Ja uskmatu jääb ilma mõlemast silmast.
Sest nägemist on tabanud Tema terase välgatus.
2
siiski on tema anamneesiga parem allamäge minna
jala-
lihased peavad vastu
kogu aeg on kehv olla
sest
pole ju kedagi lähedasemat
kuid ka jääda ei saanud – kes
sa pärast seda oled
ega endaga kaasa võtta
kuni
öö pole langenud
laiali jooksvad sisalikud
kaalu üle
mida oled korda saatnud
algab vihm – päike loojub
enese-
vaatluseks pole tahtmist juba mitu päeva
viimane
söök ja uni
ja ära arva et sa oled väga
vajalik
nemad ei retsiteeri kehvemini
kõik
jõuab sellesama juurde tagasi
jah: pole kedagi lähedasemat
Ja Tema tahtel kuivab uskmatu mehe naise emakoda
ja muutub viljatuks.
Ja tema voolused hakkavad haisema.
Aga õiglase mehe naine on otsekui viljadega
kaunistatud viigipuu.
Ja magus on tema rüpp sellele, kes teda tundma saab.
3
ja miski pole õigesti
aga kujutas ette
rutiinseks
muutunud
mitte päris need
kohe
lõpeb
pole selge kuhu
nüüd teha
suur konks
niikuinii keegi ei oota
nood: talle pole ju
elu jõudumööda – nemad ju teavad kõike
jõuab
täna
Ja ingli pilgu ette astub
Tema sõjaväkke astunu.
Ja vaid see, kes on väärt püha hukku, hukkub.
Aga ärapöördunu langeb põrmu õiglaste jalge alla.
Ja uskmatud rõõmustavad oma osa üle
tema pärisosa kõrval.
4
üks asi on hea: selline väljanägemine
keegi ei kahtlusta
midagi
võib avalikult liikuda
kuni higistama ei
hakka – sõida kas või
esimeses
klassis
kui nad teaks
muuseas võimalik
see
on kõik nii
miskipärast ülesmäge: mispärast
täna
saab viimast korda helistada
homme saab aku
tühjaks aga mida sa ütled: midagi pole öelda
Ja ingel kuulutas pasunaga Tema viha.
Sest suguvõsade vanemad olid unustanud palvetamise tunnid.
Ja nende pojad ei igatse sõdida uskmatutega.
Aga nende tütred on sõnakuulmatud ja eksiteel.
5
päris rivist väljas: ei taha kedagi tappa
verest välja nagu pole
löönud
ikka samasugune – ei mingeid uusi
elamusi
jääks süda haigeks: aga hirm arvan
on tugev elamus
seinal: surm pea-
Seasöödikule
ja veider: ei mingit solidaarsust
aga
kui palju oli raevu
kuid miskipärast kui ma näen neid
tühje silmateri noh ja mis siis
Mina olen sinu Issand ja Jumal
ja ma olen sulle valitsemiseks andnud oma maa.
Suurest Ra jõest ja kuni Rifaia mägedeni on minu maa.
Kas nii kannad sa minu pärisosa eest hoolt?
Kui ta on täitunud uskmatutega
ja nende naistega ja nende laste lastega?
6
läks linna peale
loeb silte
trepikodades
enamik on juba ammust ajast
võõrad
rääkimata keelest
ta isegi
pole seda ära õppinud
noorena muudkui
kavatses hakata
aga noorus läks kuidagi mööda
ja
üleüldse
värskelt remonditud seinad
tohutud
kauplused
tütarlapsed hoolitsetud
jalgadega neid samuti
Ja taevast langes Tema suure raevu tuli.
Ja Tema viha torm purustas nende kojad.
Ja pühas sõjas vaibus nende südame tuksumine.
Õiglased aga saavad hingamist haljal aasal.
7
lõpuks saadab tegelane korda midagi sellist, pärast mida luuletaja
viibimine tekstis osutub üleliigseks; siis väljub ta sealt frustreerituna
ja tema asemele saabuvad kõigepealt sanitarid, seejärel politseinikud,
riikliku julgeolekuteenistuse uurijad, samuti ajakirjanikud ja võttegrupid;
järk-järgult täidavad nad tihedalt kogu lehekülje pinna, ja muutub
võimatuks mitte ainult taastada sündmuste õiget järjestust, vaid isegi
naasta algusse ja lugeda kogu tekst veel kord üle.
II
Hävingu tunnid
En hommage à César Vallejo
Kabina – 2 zł.
Pisuar – 1 zł.
Za korzystanie z umywalki –
dopłata 50 gr.
Teade Oświęcimi
raudteejaama tualetis.
1
Kõik nad olid üsna ebameeldivad: nad ei pesnud
ennast piisavalt tihti; seltskonnas käitusid ebaloomulikult,
muiates himuralt iseenda nilbuste üle.
2
Muuseas, igaüks omamoodi: ka paks jõhkard Brocha
oma tohutute tissidega, mille peal oli alati pirukapudi,
ta ei saanudki lõpuks mehele.
3
Ja vinniline Herzl, mesalliansi sigitis (ema tšellist, isa treial),
kes valetab usutamatult, et õpib advokaadiks.
4
Ja päris paheline Srul, isata kasvanud, tema eit, kes täitis
oma vinguva häälega kogu kvartali, ei osanud kõnelda
üheski keeles peale žargooni; Srul oleks kaheteistaastaselt
varguse eest äärepealt paranduskolooniasse sattunud.
5
Tema isa ilmus pärastpoole välja – nähtavasti oli oma aja
ära istunud – ilma jalata (oli veel selline sõimuväljend: ma
rebin sul jalad otsast); näib, et ma tundsin ta proteesi ära:
selline roosa.
6
Ja ninakas Tevl, kes suitsetas ja õgis uskumatut sodi sisse,
et ainult mitte võlgu võtta oma kasuisalt, kelle kodanlaseks
saamise püüded olid läbi kukkunud; ainus, mis mind temaga
lepitas: õhtustel koosviibimistel kääksutas ta viiulit või
klimberdas klaverit; muuseas, üsna magedalt, see tähendab,
nagu öeldakse, "oli hingega asja juures".
7
Isegi särtsakas Rochele (ükskord, kui ma tema poole sisse
astusin, ei olnud tal oma tavalisi valgeid aluspükse jalas),
kelle "padjaraamatuks" oli "Stempenju" ja kes luges Heine
värsse vale hääldusega, ka tema oli võimatu tobu, isegi
mitte eriti pretensioonikas.
8
Need, kes olid pretensioonikamad (riietusid euroopalikult,
rääkisid saksa keelt ilma tuntava aktsendita), langesid oksalt,
jõudmata oodata selle suve lõppu.
9
Kohalikud jõmmid aga, kes kirjutasid seintele jebaċ żydów,
hukkusid sügisel rindel või interneeriti; kelle lasid maha
venelased, kes läks metsa.
10
Uutel olemise ja aja organiseerijail olid palju kaasaegsemad
hügieeniharjumused, aga nood, kes neid juhatasid, ei ajanud
omavahel segi isegi sõnade εἰμί, εἶμι ja ἵημι vormistikku;
mõned oskasid isegi partituuri lugeda.
nii et kirjapandule pole autoril enam midagi lisada
III
Viimane sissekanne logiraamatusse
En hommage aux poètes grècques modernes
Nutan taga päikest ja nutan taga saabuvaid aastaid
Odisseas Elitis
Irina Kovaljova mälestuseks
1
eriti kohatu on välja öelda jumalate nimesid: Zeus, Poseidon,
Phoibos (nagu lasteraamatus); see on nagu tollal, Herakleioni
ületulvanud tänavail: kuidas nad küll juhuslikus valgusepuhangus
särasid, olles puhastunud koerte ja inimeste jõledusest (Heraklest
väärt kangelastegu!), – kuid siis taas: tuul ja vihm, tuul ja vihm;
meresõidud on katkenud, lennureisid ära jäetud
mida ootame siin turuplatsil kokkutulnult?
2
eriti piinlikult mõjuvad aga pähe kargavad fraasid (isegi mitte
fraasid, vaid sõnad); kolmkümmend aastat (edestades Odysseust!)
oled sa oodanud seda kallast, seda merd; teekonnal oled igasuguseid
asju näinud: meenutada ja jutustada võib kaua; kõik sõltub vaid
enesetundest (aga see on vaevalt hea sellise ilmaga);
tuli on kustunud: kuskil on juhtmed läbi lõigatud
Kreeka samal ajal muudkui liigub paigast, asub teele
3
eriti talumatu on mainida "kõrget", kõnelda "selgelt" (ja mis
peamine, "selgelt" mõelda), vaimustunult deklameerida
"suurte luuletajate" värsse; näed, tasase Boiootia puuvillaväljal
(tervitus Hesiodosele!) – neegrist illegaal? see oled sina; kuse järele
haisevais põiktänavais Omonia taga – hull hulgus (aga võib-olla
küünik)? ja see oled samuti sina;
pentakosiomedimnoste ja ratsanike jaoks rassivad juba koidikust
saadik piikvasarad
miks sa häirisid sõnu, miks sa neid häirisid?
4
eriti võimatu on aga teha tulevikuplaane, panna lootusi
monokraatiale, aristokraatiale, demokraatiale (oo, Platon!);
usaldust äratavad pigem prügihunnikud Elise teeservades,
Eleusise tööstusrajoonid, tsellofaanist varikatused Teeba
mustlaste eluasemete kohal;
"heroiline" selle esialgses tähenduses
kivina lingust kivina lingust kivina

sisu