1980ndail hakkas ta osalema Leningradi alternatiivses kirjanduselus ning avaldama oma tekste samizdat-väljaannetes, kuuludes loomingulisse ühendusse "Klub-81" (see poolametlikult tunnustatud organisatsioon koondas ligi 70 inimest eri valdkondadest, meil tuntud nimedest võib mainida selle liikmeid Viktor Krivulinit ja Boriss Grebenštšikovi). Selle perioodi luuletused on kogutud 1994 ilmunud raamatusse "Oodid ja epoodid" (Odõ i epodõ). Zavjalovi erialast tulenevalt on neis külluslikult viiteid antiikkirjandusele, vormilt on need erilist liiki vabavärss (ebaregulaarsed logaöödid ehk kvaasilogaöödid). Zavjalovi teises raamatus "Meelika" (Melika, 1998) ilmunud tekstid on komplitseeritumad, nad on mitmekeelsed, jäljendavad kohati antiikmeetrikat, dekonstrueerivad keelt, tekstidesse ilmuvad mordva temaatika ja motiivid. Viktor Krivulin on Zavjalovi toonast luulet iseloomustanud kui balansseerimist kahe pooluse vahel, mida esindavad 20. sajandi vene luule suurkujud Gennadi Aigi ja Jossif Brodski; Aleksandr Skidanilt pärineb määratlus "varemetekst" (tekst-ruina), mis on muutunud levinud märksõnaks Zavjalovi luule kirjeldamisel.
2003 ilmus uus raamat, taas pealkirjaga "Meelika", kuhu olid koondatud kaks eelmist luulekogu ning uute luuletuste tsükkel. Viimastes oli näha liikumist kõrgmodernismi-taotlustelt minimalismi poole, veelgi radikaalsemaks muutub Zavjalovi luules arhailise ja püha ainestiku ühendus avangardse ja sekulaarse vormiga, mida on tõlgendatud ka kui üht vastust küsimusele, kuidas on võimalik luule pärast Auschwitzi.
2010 ilmus raamat "Kõned" (Retši), mis koondab uuel sajandil kirjutatud tekste ning mida iseloomustab eemaldumine lüürikast eepilise ja proosapärase väljendusviisi juurde. Siinsed kolm tsüklit ongi pärit sellest kogumikust. Raamatu saatesõnas arendab Oleg Dark edasi Skidani kujundit ning kirjeldab Zavjalovi tekste nüüd kui "katastrooftekste": nende aineks on sageli mingi katastroof, kuid ka vormilisel tasandil "eelneb Zavjalovi tekstile alati sõnaga toimunud katastroof"; seepärast püüavad need tekstid loomult aheneda, kokku tõmbuda või hoopis katkeda. Selle proosaluule vormi juurde jõudmise taustaks on Zavjalovi tsükkel "Tõlked vene keelest" (Perevodõ s russkogo, 2003), mis koosneb erinevate vene luuleklassikute parafraasidest ja mille kirjutamise käigus jõudis autor veendumusele, et luule ei seisne üldse välistes vormilistes võtetes, vaid teatavais psüühika süvaseisundeis, mis säilivad ja teevad luule luuleks ka igasuguste vormitunnuste kadudes.
"Kõned" sisaldab saateteksti rollis ka Igor Kotjuhi tehtud intervjuud Zavjaloviga, mis on varem pikemal kujul ilmunud "Tuulelohe" portaalis (http://tvz.org.ee/index.php?page=390 ja http://tvz.org.ee/index.php?page=408).
Maailmavaateliselt on Zavjalov vastuoluline tegelane. Üks vastuolu seisneb selles, et nooruse sümpaatiatest aristokratismi ja katoliikluse suhtes on ta nüüdseks liikunud marksistlike vaadete juurde (Eesti kontekstis tuleb siinkohal alati meenutada, et see on midagi muud kui Vene imperialismi või nõukogude-nostalgia pooldamine). Kuid ka tema vasakpoolsus on mõneti spetsiifiline ja mõnes mõttes pessimistlik. Zavjalov on veendunud, et vana kultuuritüüp on läbi saanud ning me asume murdepunktis ning tulevik on veel ebaselge. Kui traditsiooniline vasakpoolsus on oma põhivaenlastena näinud kapitali teenistuses olevat kodanlikku riiki, kultuuri- ja teadusestablishmenti ning seda kõike moraalselt legitimiseerivat religiooni, ja mille vastu võitlemise põhijõuna nähti töörahvast, proletariaati, siis tänapäevaks on kultuur, teadus ja religioon neis ülesandeis marginaliseerunud, nende asemel on kapitali põhiinstrumentideks meelelahutus, tehnoloogia (sealhulgas poliittehnoloogia) ja immoraalne esoteerika. Veelgi enam, kodanluse asemele on tekkinud uus valitsev klass, millel pole veel korralikku nime, töörahvas aga on deproletariseerunud ning lülitatud tarbiva keskklassina kapitali käiberinglusse (mille tunnuseks on ka see, et "aus vaesus" on asendunud olukorraga, kus inimesed võivad sügavalt ja siiralt kannatada seetõttu, et neil pole raha osta ebavajalikke "mänguasju"). Kummalgi neist pole enam stiimuleid "kõrgeks" eneseharimiseks, nagu varem kodanlusel, mis muuhulgas tähendab ka luule varasemast erinevat positsiooni ühiskonnas. Senine repressiivne kaanonikesksus kultuuris on ammendunud – see võiks ühest küljest olla tervitatav, kuid teisalt on tulemuseks kultuuri jagunemine subkultuurideks. Viimasega käib kaasas uusaegse humanistliku kultuuri "Inimese-projekti" allakäik, mis omakorda annab Võimule ja Jõule vabamad käed inimestega manipuleerida. Sellises olukorras näeb Zavjalov luule põhiülesandena erinevate keelekasutuste problematiseerimist, olles teadlik Ilu kategooria ontoloogilisest krahhist (kuna Ilu kontseptsioon on traditsioonilise kodanluse näol kaotanud oma sotsiaalse kandja). Luule adressaatide hulk tõmbub kokku, luule ise aga muutub rafineeritumaks ja ühtlasi ka kosmopoliitsemaks, sest tema tähtsus rahvuslike projektide osana on taandumas. Poeedi osa on sellises olukorras distantseerumine "elust", poliitiline ja esteetiline radikaliseerumine. Luule ei peaks Zavjalovi meelest olema konformistlik esteetilis-intellektuaalne teenus, vaid ta peaks püüdlema "kaifimurdja" rolli poole.
Zavjalov on ka huvitav esseist, tema põhilised teemad on 20. sajandi vene luule arengud (kusjuures ta püüab kohati ühtses raamistikus vaadelda nii ametlikku nõukogude kirjandust kui mitteametlikku kirjandust - need kaks on Venemaal arenenud suhtelises eraldatuses), antiikluule vene keelde tõlkimise problemaatika ning soome-ugri ja mordva kultuuri võimalikkus ja väljavaated.
Zavjalov on tegutsenud ka tõlkijana, ta on tõlkinud Horatiuse oode Gasparovi traditsioonis (st vabavärsis) ning tänapäeva leedu luuletajat Eugenijus Ališankat, samuti soome luuletajaid (Jyrki Kiiskinen, Jouni Inkala, Jarkko Tontti jt). 2009 ilmusid Zavjalovi enda raamatud nii soome (Melika, tlk Jukka Mallinen) kui rootsi keeles (Melik & tal, tlk Mikael Nydahl).
Kahel korral, 2002 ja 2010 on Zavjalov olnud maineka Andrei Belõi auhinna nominent. 2005 ja 2010 käis Sergei Zavjalov esinemas Eestis. Ettevalmistamisel on tema esseekogumiku "Ars poetica" avaldamine eesti keeles.
Aare Pilv
Kommentaare ja sõnaseletusi
"NELI RÕÕMUSÕNUMIT" (2008) on parafraas neljast evangeeliumist, kus kirjeldatakse mordva peajumala – ersa Ineškajpaz, mokša Ocüškajbas – saabumist Mordvamaale. Neli osa vastavad Mordva neljale etnilisele rühmale – ersad, mokšad, mišarid (tatarikeelsed inimesed, paljud neist tegelikult kunagi tatariseerunud mordvalaste järeltulijad) ja venelased (mordva keeles ruzt – Mordva kontekstis on nende hulgas ka venestunud mordvalased, sh etnilisteks mordvalasteks loetavad venekeelsed terjuhhaanid, kes on säilitanud mordva rahvakultuuri).
Tüštän on mordva mütoloogiline muistne valitseja. Talle kuulus püha pasun Torama (millelt on oma nime saanud ka meilgi tuntud ansambel).
Azor tähendab isandat, Inäzor (ersa keeles) ja Ocäzor (mokša keeles) valitsejat.
Uraza on moslemite ramadaani lõpetamise püha, kurban-bairam on 70 päeva pärast peetav ohvritoomise püha, sabantui on Volga-äärsete turgi rahvaste paganlik pidustus, mida peetakse pärast kevadiste põllutööde lõppu juunis.
Purgaz ja Pureš olid 13. sajandi mordva vürstid - esimene ersade, teine mokšade valitseja. Nad olid rivaalid ning sõdisid omavahel, liitlasteks Purgazil Volga bulgaarid, Purešil venelased; hiljem, mongolite pealetungi ajal pani Purgaz Batu-khaanile vastu – küll edutult –, Pureš aga sai Batu vasalliks ning tema sõjavägi jõudis koos mongoli vägede sõjakäiguga Poolani.
Burtassid on mišarite poolt assimileeritud etniline rühm Lõuna-Mordvas, kelle algne päritolu (iraani, soome-ugri või turgi) on vaieldav.
Meštšeralased on üks venelaste hulka assimileerunud kunagistest soome-ugri rahvastest, mis elas praeguse Rjazani oblasti aladel.
Tetänť, Cöranť dy Svätoj Duhonť lemse – "Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel" ersa keeles.
Siin kasutatava mordva nimede ladinakirjalise ortograafia on loonud Sergei Zavjalov ise oma tekstide tõlgete tarbeks, mujal seda ei kasutata. Olgu järgnevalt loetletud Mordva kohanimede ametlikud venekeelsed vasted, mida pole mainitud tekstis endas (muidugi on need vene vasted sageli mordva või tatari algupäraga): Rator – Alatõr, Čaunza – Tšamza/Tšamzinka, Otäž – Atjaševo, Saran/Saran Oš – Saransk, Ordań/Ordań-buje – Ardatov, Kondyŕ – Kondorovka, Najman – Naimanõ, Kočkur – Kotškurovo, Icälo – Itšalki, Kemlä – Kemlja, Salazkeŕge – Salazgor, Pišlä – Pišlja, Purdoš – Purdoški, Sevoń – Sivin, Pekšnä – Pikšen, Erzämas – Arzamass, Cömbar – Tšembar/Belinski, Pojuim – Poim, Norzäd – Narovtšat, Atemaŕ – Atemar, Lämbiŕ – Ljambir, Šemõš – Šemõšeika/Šemõšlei, Ramzaj – Ramzai, Ardym – Ardõm.
Sergei Zavjalovi vaated "mordva küsimusele" erinevad enamiku asjassepuutuvate seisukohtadest; nimelt kui tavaliselt püütakse säilitada ja rõhutada eristust ersade ja mokšade ning nende keelte vahel, siis Zavjalovi meelest on see pärisrahvuse loomise seisukohalt tarbetu killustumine (võrreldav sellega, kui eestlased oleks jäänudki jagunema kahe kirjakeele vahel). Zavjalovi meelest on mordvalaste etniline identiteet liiga lokalistlik, st liigselt seotud omavaheliste väiksemate paikkondlike eristustega – selline identiteet ei ole linnakeskkonnas elujõuline ning viib venestumiseni. Alternatiiviks pakub ta ühtse mordva identiteedi, mis oma ilmse utoopilisuse kaudu – olles "meeleheitlik fantaasia" – reedab ka pessimismi mordvalaste tuleviku suhtes. Nagu Zavjalov on öelnud, on tema "mordva projekt" eeskätt "püha Venemaa" dekonstruktsioon, kujutluspilt ühest teisest, "maa-alusest" Venemaast. Vt ka tema eesti keeles ilmunud samateemalist ettekannet "Paikkondlikkus kui imperialismi tööriist" (Sirbi lisas Keele Infolehes 24. septembril 2010 Aili Künstleri tõlkes).
Kahe esimese tsükli kommentaarides olen põhiliselt toetunud Sergei Zavjalovi enda seletustele.
"LÄBI HAMMASTE" (2006-2007), mida autor ise nimetab triptühhoniks, koosneb hommaažidest erinevatele 20. sajandi luuletajatele.
Härra Terreo on vihje Zbigniew Herberti pan Cogitole, ainult et Herberti mõtleja-reflekteerija on siin jõudnud äratundmisele tänapäeva sotsiaalsete nähtuste täielikust väljakannatamatusest ning kavatseb täide viia terroristliku kangelasteo.
Ra ja Rifaia – need on vastavalt Volga jõe ja Uurali mägede vanakreekakeelsed nimetused.
"Hävingu tunnid" vihjab Cesar Vallejo tekstile "Tundide vägivald" (La violencia de las horas, eesti keeles ilmunud Ain Kaalepi tõlkes Vallejo valimikus "Inimlikud luuletused" 1971); otsesemalt on Zavjalovi tekst vastus valgevene luuletaja Andrei Hadanovitši Vallejo-parafraasile "Vägivalla tunnid".
Moto tõlge: "Kabiin – 2 zlotti; pissuaar 1 zlott; kraanikausi kasutamise eest – tasu 50 krossi".
"Stempenju" on Šolem Alejchemi romaan.
εἰμί, εἶμι ja ἵημι on vanakreeka sõnad "olema", "minema" ja "valla laskma, saatma, heitma", mille pöördevorme on kerge segi ajada.
"Viimane sissekanne logiraamatusse" viitab kreeka luuletaja Giorgos Seferise (1900-1971) luulekogude sarjale "Logiraamat".
Irina Kovaljova (1961-2007) oli tuntuim uuskreeka luule tõlkija vene keelde.
Moto on Odisseas Elitise (1911-1996) luuletusest "Monogramm". Iga osa lõpeb tsitaadiga uuskreeka luulest: 1. Konstantinos Kavafise (1863-1933) "Barbareid oodates" (eesti keeles Mati Sirkli tõlkes Kavafise "Luuletustes", 1989, ja Paul-Eerik Rummo kaudtõlkes soome keelest, vt Ninniku nr. 10, Konstantinos Kavafis); 2. Seferise "G. S.-t jäljendades"; 3. küprose luuletaja Kostas Montise (1914-2004) "Luuletajale"; 4. Seferise poeemi "Mythistorima" 16. osa.
Omonia on väljak Ateenas.
Pentakosiomedimnosed ("viiesaja medimnose mehed") ja ratsanikud – Soloni-aegsed varanduslike klasside nimetused; esimeste viljasaak ulatus 500 medimnoseni (medimnos võrdub umbes 40 kiloga), ratsanike saak aga 300 medimnoseni.
"JÕULUPAAST" (2009). Nagu lugeja isegi mõista võib, on selle tsükli aineks Leningradi blokaad. Iga osa koosneb erinevate häälte põimingust: ilmateade, kiriklikud päevajuhendid, toidukaartide info, söögikapist unistav laps, oma peret toita püüdev naine, näljahädaliste patoanatoomiline kirjeldus, nälgiv haige, rindeteated, poeetiline diskursus, liturgia. Tõlkes läheb kaotsi, et iga osa "sina" ja teine "temadest" on naissoost.
Tekstis mainitav Jakov Lvovitš Rapoport (1898-1996) oli teenekas vene patoanatoom (üks neist, kes 1952-53 oli kurikuulsa juudi arstide kriminaalasjas süüdistatavate hulgas).
ITT – insener-tehnilised töötajad.
Viimases osas mainitakse tollaseid kinofilme: "Suur elu" (1939), Leonid Lukovi film Donbassi kaevureist ja nende võitlusest "kahjuritega", oli 1940 Nõukogude Liidu vaadatuim film ja sai 1941 Stalini preemia; "Muusikaline lugu" (1940), Aleksandr Ivanovski ja Herbert Rapopordi muusikaline komöödia; "Sada meest ja üks tüdruk" (1937), Henry Kosteri film, Hollywoodi muusikaline komöödia, mis sai Oscari muusika eest ja kandideeris veel kolmele Oscarile.
Ladinakeelne lõik pärineb Horatiuse kuulsast oodist 3.2. "Magus ja kaunis on surra isamaa eest: surm saab kätte ka tema eest jooksja, ta ei halasta isegi värisevaile noorukeile, ega pead õlgade vahele tõmbavaile relvituile teismelisile." (Tõlge on tehtud Zavjalovi enda vabavärsilisest tõlkest.)
Rindeteadete puhul on kasutatud või jäljendatud nende tõlkeid sõja ajal Tšeljabinskis ilmunud eestikeelsest väljaandest "Nõukogude Informbüroo Viimased Teated". Tänan Madis Kolki kiriklikke tekste puudutava abi eest ja Karel Tombergi meditsiinialase konsultatsiooni eest.
Zavjalovi lehekülgi
http://vavilon.ru/texts/zavyalov0.html
http://www.litkarta.ru/russia/spb/persons/zavyalov-s/
Zavjalovi artikkel Sirbis 24. 9. 2010
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11303:paikkondlikkus-kui-imperialismi-toeoeriist-&catid=11:varia&Itemid=16&issue=3314
sisu