Rootsi keelest Lauri Pilter
Frithiofi saaga
SEITSMES LAUL
Las kahelt valdjalt sõna viies
käib orust orgu sõjahüüd.
See mind ei leia; Baldri hiies
mu ilm ja võitluspaik on nüüd.
Ei kuningate vihauhka,
ei rahva muret siin ma hooma,
vaid Ingeborgi kõrval puhkan,
koos taeva rõõmulättest joomas.
Niikaua, kuni päike heidab
veel purpurkiiri nagu loori,
mis roosa katte alla peidab
mu neiu õitsvaid rindu noori,
niikaua ekslen veel ja uitlen
ma igatsedes mererannal
ja mõõgaotsaga ma luitel
ta kalli nime liiva kannan.
Kui aegamisi tunnid läevad!
Dellingi poeg, miks viibid veel?
Kas näind sa pole igal päeval
merd, künkaid, laasi oma teel?
Kas siis ei ela läänekaartes
üks neid, kes ammu ootab sind,
et sinu rinnal kallis haardes
võiks armust õhata ta rind?
Kuid lõpuks, pikast rännust väsind,
sa vajud taevavõlvilt vette.
Roospunase veab õhtu käsi
eesriide jumalaile ette.
On armust ojad sosisklemas
ja armust räägib tuulgi nüüd.
Öö saabub, jumalate ema,
kel pärleist kaetud pulmarüüd.
Kui armastaja vargne, mahe,
on taevas rännul tähemiil.
Ellida! lenda üle lahe,
las pahiseda lainteviil!
Ees ootab jumalate hiis meid,
sa sinna, laev, meid kärmelt kanna
ja Baldri templi juurde vii meid,
kus elab armujumalanna.
Kui rõõmsalt tervitab mind rand!
Ma suudlen maad ja ütlen tere
teil, lilleksed, kes ääristand
tee vaibaga, mis valev-verev!
Näen kuud, mis kaunist kuma kallab
mäe peale, varje heidab salus
ja uneledes vaatab alla
kui Saga pulmaliste talus!
Kust oja kõnetama õisi
on õppind minu tundekeeles?
Kuis teada ööbikud küll võisid,
mis mure häälitseb mu meeles?
On ehapunast õhtusinna
loond haldjad neiu kujutise,
kuid Freia, kartes kiivaks minna,
ta pildi uduks puhub ise.
Pilt kiirelt kaob, kuid neid ei haju!
Ta on mu lootus ja mu asu,
truu nagu lapsepõlveajul,
ta tuleb kui mu armutasu.
Sind hoian oma rinna vastu,
mu ihaldus, mu õnn, mu uhkus!
Sind ootan, kallis, tule, astu
mu embusse ja naudi puhkust.
Nii sale nagu liilia mahe,
kuid prink kui roos, vastpuhkenu,
nii puhas nagu taeva tahe,
kuid soe kui Freia tõotus truu!
Mind suudle, iludus! Las läidab
su hinge minu lõõmav ind!
Ah! maailm kaob ja taeva täidab
me õnnehurm, kui suudled mind!
Meid vaen ei taba, ära kohku;
Björn seisab väljas, mõõk tal käes,
ta mehed peletavad ohtu,
nad võidaks kõik maailma väed.
Ma ise, kui on kaitsjaid vähe,
viin lahingusse võitlejad
ja meelsasti Valhalla lähen,
kui mu valküür sa olla saad!
Meil karta pole Baldri viha,
on vaga taevalise soov,
et teda teeniks arm ja iha –
me lembus talle rahu toob;
Baldr, kellel päikest näha laubal
ja põues tunda truudust saab:
eks sind ma hoia sama ausalt,
kui tema Nannat armastab?
Näed tema kuju? Ta on siin,
kui hea ja leebe mul ta näib!
Tal armastuse ohvriks viin
ma südame, mis soojust täis.
Koos põlvitagem! Kauneim and,
mis tuua võime Baldri ees,
kaks südant on, kes tunnistand,
et ühinevad truuduses.
Ei mullapind, vaid taevas lai
on minu armu kodumaaks,
sest seal ta ükskord elu sai,
et taas kord sinna jõuda saaks.
Oo, et meid kõrgustesse viia
võiks ühes jumalate tuul!
Et sinuga ma surra siia
võiks emmates, kui suu on suul!
Kui hõbeväravatest sõtta
läeb teele võitlejate summ,
su kõrvalt ära ma ei tõtta,
vaid hoian sind, mu võrratum.
Kui neid Valhallas pakub toopi,
kus mõdu, millel vahukuld,
koos sinuga vaid naudin jooki
ja jagan õrna armutuld.
Ma sinna rajaks lehismaja,
kus neem on sinimere rannal,
me salus varjuks puhkeajal
puu all, mis kuldset vilja kannab.
Kui jälle päiksetungalt näeme,
me taevaliste juurde taas
Valhalla kirkas koidus läeme,
kuid igatsustes kodulaas.
Sul tähtedega pärgan palge,
neid hõõgub juustel vanikuna,
Vingolfi saalis, liilia valge,
siis tantsime, su näo peal puna;
ja pärast tantsu viin su kohta,
kus elab rahu, armastus,
hallhabe Bragelt seal sul kostmas
öö eeli pulmalaul on uus.
Kui kaunis salus rõkkav viis!
See kõlab teisusest, Valhallast.
Kuuvalgel hõõgub väin ja hiis,
see kuma voogab surmavallast.
Need laul ja valgus pärit maadelt,
kus puudub kurvastus ja norg,
kuis näha ihkan seda vaadet
koos sinuga, mu Ingeborg!
Ei, ära nuta, veel ei loojund
mu elu, veel mul tuksleb rind!
Vaid armastus ja armsa soojus
las ümbritseda unes sind.
Kui käed mind kallistama laotad,
kui pilgu mulle heidad vaid,
mu mõtteist jumalad kõik kaotad
ja ise täidad unelmaid!
“Psst, lõoke laulab, mul on tunne.”
Ei, kudrutab vaid tuvi aasal;
on lõoke heitnud mättal unne,
tal soojas pesas kõrval kaasa.
Neid õnnelikke! Keda viia
ei ööd, ei päevad lahku saa,
truud alati ja priid kui tiivad,
mis kannavad neid üle maa.
“Näe, saabub koit.” Ei, märgulõke
on idas leegitsema löönd.
Me vestlemine veel ei lõpe,
ei ole läbi armas öö.
Veel tukud silmapiiri taga,
erk Koidutäht, ma sind ei märka!
Tood rõõmu Frithiofil, kui magad
ja alles Ragnarökiks ärkad!
Ah, tühi lootus! Toonud puhte
on idas tõusev koidutuul!
Nii õhetavaid roose puhkeb
kui puna neiu põsil-suul.
Käib taevas tiivuliste melu,
on sädinatest rõkkel puud,
taas veed on laintes, keemas elu,
kui vari kaovad armunud.
Ta tulebki nüüd kiirtesäral!
Mu palve andeks anna, päike!
On vägev jumal, tunnen, päral,
kõik ilulummusega läites.
Kes veel nii võimsalt käia suudaks,
nii võidurikkalt oma teel,
kes elus valgusrikkaks muudaks
kõik, mida kohtab enda eel!
Su hoolde kauneima, kes leida
on Põhjas, jätan, et siit minna.
Ta, päike, oma pärga peida,
ta on su võrdpilt mullapinnal.
Ta hing on puhas kui su kiirgus,
ta silmis on su taeva sina,
ta kiharais seesama hiilgus,
mis ehib sind kuldsülemina.
Kord näeme uuesti kuuvalgel;
nüüd hüvasti, mu arm, sa jää!
Veel korra suudlen kaunist palge
ja huuli; minust und veel näe!
Keskpäeval ärka; kuudki tõttes
meil teisest mälestust ei vii!
Kui mina, tunde loe ja mõttes
mind kujutle; jää hüvasti!
sisu