Soome keelest Asko Künnap

Hommikul oled kõik kaotanud su nägu lage
Mina olen sulle tühi koht ses pungil täis maailmas
Nad andsid meile soola ja leiba sõpradeks meid võtsid
Kelle käes olid käärid kui su isamaa pooleks lõigati
Su taevakarva silmad tule täida mind muud mul ei ole
See on seal su käe ulatuses lohutav leekide mäng
Ära viivita enam
Päevade lõppedes pilvede pehme puudutus

On nii kaunis uksed lahti
Kuused kasvavad eemale aga lehtpuudelt katkun lehed ja suudlen pilti
Su sees on luukere ja mustad täpid

Kohe olen alasti ja tühja kõhuga
Igavesti kuulub meile selle metsa arm
Kes end kogu aeg ei tapaks ära räägi rumalusi tule siia
Vaata kuidas ta pea on ilmselge silmus lill ja paber
Nad tulevad teatama ise puravike kombel tudisedes
Sa pole kunagi sünnitanud aga laps on meile antud

Mu meele puhtus siinsetel tänavatel päevalill
On hämar mul silmad virvendavad peas kui sulle sinna kaugele helistan
Suu kuum vii mind ära oled unistus või mõõk
Väikesed trammid punastes toosides linnukesed
Kuldan su keele üle

See kõik on seega lillede sisemuses
Tuul lahkus tuli öö pildus sulgi sa pole pärit mitte kuskilt
Oled pealaest jalatallani üks klooster oled õun oma oksal
Ja kui seinad maalitakse pilte täis on juba hommik ja on juba öö
Stefan oli suur pani kellad ajast aega kõnelema
Reisimine on lahkumine ja kas ma räägin siis tühjuses
Kukk kõnnib siiapoole
Hämaras metsas oled sa teejuht ja lillede sisemuses me ju elamegi

Ta on nii selgepiiriline mees
et teda pole kunagi
korralikult näha.

Teeks õige nii et ei räägi sellest, mis niikuinii juhtub.
Riputasime täna maalid seintele.
Olime hetkeks otsekui kodus.

Su hambad on nii hõredad,
et kui naeratad,
teeb tuul mind armukadedaks.

Karjed, mida ma ei näe,
puude taga, mida ei kuule,
ja see kõik, kas tõesti minu?

Väike kivi antagu poisile pihku kõva kivi kuulekas
Nõnda tõuseb me lind laul laulu haaval õhku

sisu