Rootsi keelest Carolina Pihelgas
ÕHTU
Vaata, kuidas õhtu õitseb –
Vaata, kuidas maa kingib taevale,
mis on täis tuhandeid kadunud tähti,
vaikuse.
Vaata, kuidas kõik on vastupanuta
mähitud armastusse, vaikusesse, õrnusesse.
Ainsatki tõelisust pole alles.
Ainult uni.
Õhtu imeline rahu –
Kuule, kas keegi läks just mööda?
Ei, peale meie ei saa ju siin olla
kedagi.
Sinu ootusest ei kasva ühtki teed.
Päev sulab nagu tumm kell –
kuule teda helisemas ja oledki kesk varje,
heljuv tuhk aja tuules. Sinu kohal teevad
vaikimise ja pagemise kaeblevad linnud
lõputuid ringe, üle hämariku tuleku.
SÜND
Sündides pöördusin tagasi maailma, mida arvasin emast ja
isast paremini tundvat. Meie esimene jutuajamine puudutas
minu tulevikku; nad kummardusid mu kohale ja uputasid mu
pilgu hämarusse; jäin magama ja nägin unes, et olen väikene
laps. Kas olin unes muutunud? Ärkasin nuttes.
POISS, KES JOOKSIS LÄBI VOOLAVA VEE
Poiss, kes jooksis läbi voolava vee
eksis mägedesse ära. Ta ei kisenda enam.
Võib-olla näed iseennast, aga tema häält sa ei kuule.
Võib-olla ei näe sa teda isegi suvepimeduses.
Poisi ema hüüab teda.
Nüüd on kõik lilled härmatisest haprad.
See on talve lumi, mis langeb teisel pool mäge
ja keegi ootab juba, et ta pilt mäeküljele vermitaks.
Selle muutumatu maastiku hämaruses
tõuseb kõrgele surmalindude hele laul
mis meenutab tema häält.
HELEDAS ÖÖS
Heledas silmas, heledas öös
kostab meri nagu kaja,
ühe valju laine pimedusest
sinu mäe varju, minu kodukoht;
aga su suu oli vait ja rääkis madalama häälega
kui laine, mis lõi vastu randa
nendel heledatel öödel, suveöödel
kui jahe tuul pöördus.
Ja su süda lõi kergelt ja kiiresti
nagu mereäärne lehestik suvehämaruses,
kasvas ja rahunes siis aeglaselt
uneks, sügav ja vaba kui surm;
ja lahelt kostus vaikset kohinat,
jaheda vere vaikset kohinat.
PIKK ÖÖ
Mõnikord kui piir eilse päeva ja saabuva vahel
on vaid vaevumärgatav valguse muutumine
ja puud seisavad nagu valvurid akna taga,
mõnel õhtul uhub sinu küps vanus külma laine
sinust aeglaselt läbi.
Sa ei tea midagi laiali laotunud pimedusest;
see on Jumal, kes vaatleb sind ja pöörab end ära, kuuvalgel,
ja elu mis sa elad, on selle ööga võrreldes lühike.
Ärkasin selle peale, et keegi karjus aias.
Ärkasin gaasilõhna peale: kõik olid surnud, mina ka.
Ärkasin sõja peale ja minu riided põlesid.
Kõik oli täiesti vaikne. Ainult isa norskas rahulikult.
Ärkasin nii paljude katastroofide peale.
See oli harjutamine tulevikuks.
VANA LINN
Üks vana linn, kus kellahelin käib
riietest läbi.
Kus liivatera toetub vastu müüre
kuni nad kokku kukuvad.
Linn, mis põleb pimeduses nagu sool.
Linn, kus sa ütled: "Valgus on silmadele valus,
astume kuskile sisse."
Kus vesi on pehme nagu metsad.
Kuuled hääli, mis tuleksid otsekui suurelt väljakult,
nad viivad su tuppa, kus sa lapsena puhkasid.
Keegi puutus ust, sa ärkasid:
kellade helin,
täiesti vaikne.
SÜGIS
Sügis on minu aastaaeg.
Selged päevad, hämarikuhallus,
vetteuppunud tänavad,
mahe udu.
Ära nõua midagi, ära luba liiga palju.
Siiski: põlevates lehtedes on laibahaisu,
heinas mäda,
savis jääd,
tühjust suurtes tuultes
nagu surilinas ja purjes.
Kõik surnud, vindunud, rahulik:
see tundmus ei tulnud liialt vara,
nagu vari,
kivi, juunipäevadel heledaks ihutud.
Sea ennast valmis.
Otsi üles kõige hädavajalikum,
ka see kott, mida sa kunagi
ümber maailma vedasid.
Kas mäletad, kuidas sa
kõrbes kisendasid?
Sea ennast valmis.
Keegi ei vasta sulle,
mitte ainuski kaja.
sisu